Jeesuse tööperioodi ajal oli mitu juhtumit, kui tundus, et Ta rändas teatud paika üksnes ühel põhjusel − et kohtuda mõne konkreetse inimesega, kes Teda vajas. See siin oli üks neist juhtumitest.
Kui jüngrid olid üle järve asuva kümne linna piirkonnaga tuttavad, võisid nad paluda, et Ta sinna ei läheks. Seal kummitas.
Mitte just päris, aga peaaegu. Seal elas üks hullumeelne. Teda oli kinni seotud, isegi kettidega, kuid miski ei suutnud teda kinni hoida. Tema lähedal ei olnud ohutu olla. Ta kisas ja karjus ning vigastas ennast teravate kividega. Ta võis ka teistele haiget teha. Parem oli temast eemale hoida.
Jeesusele ei avaldanud see muljet. Ta suundus otse selle mehe poole, mitte temast eemale. Jüngrid puiklesid kohkunult vastu.
Mees jooksis Jeesuse poole, langes põlvili ja karjus siis, et Jeesus teda rahule jätaks.
Jeesus sammus edasi. See mees oli Jumala laps ja Jeesus kuulis tema südame vaikset, piinatud karjet. Kogu selle aja jooksul, mil mees oli kurjade vaimude valduses olnud, ei olnud keegi üldse mõelnudki, et kogu selle jubeduse all oli tal ikkagi süda, rääkimata sellest, et keegi oleks püüdnud tema südameni jõuda. Jeesus, kes ei kartnud ühtki kisendavat deemonit, saatis nad oma armastatud ja piinatud lapsest minema.
Meie tänapäeva maailmas on inimesi, keda − isegi kui kurjad vaimud sõna otseses mõttes neid enda valduses ei hoia − piinavad vaimsed haigused, mida Saatan armastab. Teised kipuvad neist mööda vaatama, minema üle tee, neid vältima. Jeesus ei tee nii. Ta sammub otse nende poole ja kuulab sisimas asuva üksildase südame hüüdu. Kui oleme tõesti Tema lapsed, siis teeme sama.
Kui mees oli terveks saanud, oli tema esimene soov veeta oma Vabastajaga koos rohkem aega. Võiks ju arvata, et Jeesus julgustas teda selles. Kuid Ta ütles: „Mine koju ja räägi, mis sinuga juhtus.“
Kujuta ette tema pere ja sõprade reaktsiooni! Kas neil võis sinu arvates minna aega, enne kui nad uskusid, et tervenemine on tegelik ja kestev?
Raamatus „Ajastute igatsus“ ütleb Ellen White, et mõned kuud hiljem kui Jeesus sellesse piirkonda naasis, tunglesid Tema ümber tuhanded ja seda kõik tervendatud mehe jutu pärast (orig lk 340, 341).
Valguse ja tervendamise Issand, mul on väga hea meel, et Sa ei pöördu minu rumaluse tõttu minust ära. Ma olen rõõmus, et Sa kuuled meie sisemust, isegi kui teised seda ei suuda ja nimetavad meid võib-olla segaseks. Mul on hea meel, et Sa mõistad neid haigusi, mille all me kannatame, ükskõik kas kehaliselt, vaimselt või vaimulikult, ning et Sul on vägi kõik need ravida. Kuula mind, kui ma olen „omadega segi“ ja aita mul, Sinu tervendatud lapsel, kuulata ka teisi, ükskõik kui „segased“ nad mulle võivad paista!
In English