Kui kuninga töölised lõpetasid Jeruusalemmas esimese templi ehitamise, kogus Saalomon Iisraeli lapsed kokku palveks. Kui ta lõpetas, „siis tuli taevast tuli ja põletas põletusohvri ja tapaohvrid, ja Issanda auhiilgus täitis koja. Ja preestrid ei võinud minna Issanda kotta, sest Issanda auhiilgus oli täitnud Issanda koja.“ (2. Aja 7:1, 2)
See oli võimas vaatepilt. Piiblis on kirjutatud, et Iisraeli lapsed „heitsid silmili maha kivipõrandale, kummardasid ja tänasid Issandat“ (salm 3).
Pärast vangipõlve ootas Jumala rahvas arusaadavalt teise templi valmimist. Kas Jumala ligiolu ilmneb jälle? Kas tuleb tuli taevast?
Seda ei juhtunud. Ja ometi oli Haggai ette kuulutanud, et teise templi hiilgus on suurem kui esimesel. Kuidas sai see võimalik olla? Kui teine tempel avati, oli isegi seaduselaegas puudu.
Ilmselt oli kujuteldamatu, et teise templi hiilgus oleks esimesega võrreldav, rääkimata siis selle ületamisest. Kuid Haggai sõnad osutusid tõeseks. Selle ettekuulutuse mõistmise võti on Haggai 2:7: „Ja ma panen värisema kõik paganad, nõnda et kõigi paganate rikkused tuuakse, ja ma täidan selle koja toredusega, ütleb vägede Issand.“
Kui Iisraeli lapsed rändasid Egiptusest Kaananimaale, saatis neid Jumala ligiolu päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Kui nad leeri püstitasid, laskus Jumala ligiolu kogudusetelgile ja võttis sisse koha kõige pühamas paigast, eesriide taga. Peale ülempreestri, kes sisenes sinna kord aastas, ei tohtinud kõige pühamasse paika minna ükski patune ega Jumala ligiolus seista; see oleks tähendanud kindlat surma.
Kuidas oli teine tempel suurem? Jumala Poeg − kõigi rahvaste Igatsus − astus eesriide tagant alla ja ilmus templisse elava, hingava inimesena. Ta õpetas meid, armastas meid ja päästis meid − palgest palgesse. Ja Jumala raamatutes on Tema alandliku laskumise tegu palju aulisem kui tuli taevast.
In English