Meie praeguses kontekstis on selles tekstis kolm huvitavat asja. Kõige tähelepanuväärsem on mõistagi see, et esimene asi, millega oma mõtteid täita, on tõde. Ja just see ongi põhiväärtus, mida uurime − elada ehedalt ja siiralt Jumala, iseenda ja teiste ees.
Teine asi on selles kirjakohas viimasel kohal − „kõige täiuslikumasse kooskõlla“. See meeldib mulle. Esiteks välistab see automaatselt igasuguse sellise kuulekuse, mis muudab ühtsuse ühetaolisuseks. Jumalale ei meeldi ühetaolisus. Kui sa selles kahtled, mine välja ja vaata ringi! Kooskõla jaoks on vaja erinevaid noote, isegi erinevat ajastust ja heli.
Kolmas asi, millele ka tähelepanu pöörame, on „minult õppinud“. Paulus kasutab sarnast väljendit oma kirjades mitmel korral ja ausalt öeldes tundub mõnikord, et ta on selles suhtes veidi ülbevõitu. Kas ta ei peaks käskima jäljendada Jeesust, mitte ennast?
Jah, ja kõigist kirjadest kokku on selge, et just seda Paulus mõtlebki. Aga kuidas me õpime? Üksteiselt. Kogu aeg. Head ja halba. Sa õppisid eile igasuguseid asju igasugustelt inimestelt ning igasugused inimesed õppisid midagi sinult. Mida nad nägid?
See on vahel hirmutav mõte. Sellepärast otsustame panna Jumala kesksele kohale, mõtiskleda tõdede üle, mida Ta meile näitab, korrata neid endale ja võib-olla ühele teisele inimesele, ning siis on meil võimalus elada tõeliselt, ausalt ja ehedalt kõigi ees. Siis saavad need asjad, mida Jumal meile näitab, asjad mida õpime, räägime ja ütleme, head, tõelised, ehedad ja heasoovlikud asjad, mida üksteiselt õpime, meie elu loomulikuks osaks ning kui inimesed vaatavad meid, näevad nad armastust, mis sunnib neid Jeesust nägema.
See on ime, puhas ja lihtne. Ja see algab sellest, et räägime tõde, kogu tõde ja ainult tõde, aidaku meid selles Jumal!
Tõe, õilsuse, eheduse ja armu Jumal, muuda mind Sinuga sarnasemaks! Aita mul näha Sinu tõde, seejärel ka oma tõde ning siis jagada neid mõlemat ümberolijatega, mitte et nad saaksid minuga sarnasemaks, vaid aita neil pöörduda Sinu poole!
In English