Alati on olnud vähesed ustavad, mõnikord maailma kaugetes, tundmatutes paikades, kes peavad kõiki Jumala käske. 1840ndatel oli New Yorgi osariigis grupp seitsmenda päeva baptiste, kes seda tegid. Nende hulgas oli lesk Rachel Oakes. Kui ta kolis koos tütrega New Hampshire’ osariiki Washingtoni, püüdis ta jagada oma arusaama hingamispäevast. Mõni kuulas, mõni mitte. Enamik olid niivõrd haaratud Kristuse peatse tuleku elevusest, et ei suutnud millelegi muule mõelda.
Ühel päeval tuli adventusklike juurde igal kvartalil toimuvale koosolekule külalisjutlustaja Frederick Wheeler. Neil toimus osasaamine ning Wheeler rõhutas, et kõik inimesed, kes järgivad Kristust ja saavad osasaamise teenistusest osa, peaksid olema valmis lõpuni minema, kõigile käskudele kuuletuma ja neid pidama.
Proua Oakes suutis vaevu paigal istuda. Kas ta peaks tõusma ja midagi ütlema? Ei, see oleks lugupidamatu ja pealegi ei soovinud ta härra Wheelerit alandada ega talle piinlikkust valmistada, ta soovis lihtsalt, et jutlustaja teaks tõde. Rachel Oakes ootas teenistuse lõpuni ja läks siis Wheeleriga rääkima.
„Kui sa rääkisid käskude pidamisest, oleksin peaaegu püsti tõusnud ja käskinud sul osasaamislauale kate peale tagasi panna, kuni sa ise oled valmis kõiki Jumala käske pidama.“ Ta selgitas, et üks seaduse keskseid käske oli neljas ehk hingamispäevakäsk ning et Jumal oli öelnud, et see kehtib „põlvest põlve“.
Wheeler ei olnud ainus, kellega Rachel Oakes rääkis. Hiljem hakkasid osaliselt selle naise mõjul hingamispäeva õpetama ka William ja Cyrus Farnsworth, Joseph Bates ning lõpuks ka White’id ja paljud teised.
Hiljem abiellus Rachel Oakes Nathan Prestoniga ja praegu on tuntud ta kui Rachel Preston, naine, kes tõi adventistidele hingamispäeva.
Julguse Jumal, anna mulle vaprust seista selle eest, mis on õige, valmisolekut jagada seda oma sõprade ja naabritega, ning heatahtlikkust, mida ilmutas proua Preston, kui ta ootas ja jagas oma teadmisi teisi mitte alandades ja mitte neile piinlikkust valmistades!
In English