Linna häbiplekk, linna uudiste kuulutaja

Püha maa naised kandsid vett suurtes savikruusides või kannudes. Need kannud kaalusid palju, isegi tühjana. Veega täidetult kaalusid need veel rohkem. Naised lasksid ämbri alla, tõmbasid nööriga üles, täitsid oma kannud, tõstsid need õlale ja kandsid koju.

See ei olnud keskpäevakuumuses tegemise töö!

Igaüks, kellel oli vähegi mõistust, tegi seda varahommikul ja/või hilja õhtul, kui oli vähemalt natukenegi jahedam. Naised käisid koos hulgakesi, naersid ja vestlesid. See tegi raske töö veidi kergemaks.

Miks läks siis Samaaria naine vett tooma üksinda ja keskpäeval?

Sest ta oli linna häbiplekk. Ta oli olnud viis korda abielus ja nüüd elas koos mehega, kes ei olnud tema abikaasa. „Korralikud“ inimesed isegi ei rääkinud temaga. Muidugi võisid nad tema üle irvitada või koguni tema peale sülitada, kui ta mööda läks ...

Siis kohtus ta ühe Mehega. Mehega, kes oli tohutult erinev kõigist teistest meestest, keda ta oli iial kohanud. See Mees rääkis temaga kaastundlikult ja lugupidavalt. Ta rääkis naisega nii, nagu oleks naine arukas ja väärtuslik. Mees vastas tema küsimustele, arutles temaga vaimulike asjade üle (seda ei olnud kunagi varem keegi teinud!) ja ütles talle otse, nagu ei kellelegi teisele: „Mina olen Messias.“

Naine unustas oma vee, tormas tagasi linna ja ilmselt jooksis tänavaid pidi nagu uudiste kuulutaja, ise kõigile rääkides: „Tulge vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud! Kas mitte tema pole Messias?“

Siin on huvitav asjaolu: rahvas kuulas. Kas see ei ole sinu meelest imelik? Miks pidid nad kõigist inimestest just seda naist kuulama? Kas asi oli tema näoilmes, hääletoonis või innukuses, mis pani neid soovima ise vähemalt välja minema ja Temaga kohtuma? See linn pöördus põhimõtteliselt tervenisti. Nad palusid Jeesusel kaheks päevaks sinna jääda ja selle aja lõpuks olid nad usklikud.

Kas poleks tore, kui see oleks juhtunud Tema enda kodumaal? Kas poleks tore, kui see juhtuks sinu kodulinnas?

Eluvesi, mul on janu. Ava minu sees oma arteesiakaev. Või on seda ehk vaja hoopis puhastada − eemaldada sellest vanad lehed, väändunud mõtted ja uskumused, patu pori, isekuse vetikad. Palun pane see vabalt voolama, nii et see voolaks minust üle kõigile, kes on minu ümber! Ma soovin olla Sinu evangelist nagu see naine kaevul – inimene, keda kuulatakse sellepärast, et temas nähakse muutust.