Jeesus südames muudab elu healõhnaliseks

Kristlasest lugeja, sundigu sind see oluline eesmärk, mis sundis Paulust raskuste ja probleemide kiuste edasi tungima, end tervenisti Jumala teenimisele pühendama. Tee kõigest jõust seda, mis sul teha on. Olgu sinu igapäevane palve: „Issand, aita mul teha oma parim. Õpeta mind, kuidas paremini töötada. Aita mul omaks võtta Päästja armastav teenimine.“

Inimese vastutust mõõdetakse andidega, mis on talle usaldatud. Kõik peavad olema töölised, kuid töölisel, kellel on suurimad võimalused ja suurim mõistuse selgus Pühakirja mõistmisel, lasub suurim vastutus. Kõik andide saajad peavad pidama end Jumala ees vastutavaks ning kasutama oma talente Tema auks.

Edu Jumala töös ei ole juhuse või saatuse tulemus, see on Jumala ettenägevuse töö ning tasu usu ja otsustusvõime, vooruslikkuse ja sihikindla töö eest. Edu ja moraalse jõu toob tõe ellu rakendamine. Õiguse Päikese eredad kiired tuleb rõõmuga vastu võtta kui mõistuse valgus, Kristuse iseloomu põhimõtted peavad saama inimese iseloomu põhimõteteks. ...

„Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ [Johannese 3:16] See on armastus, mis on käsu täitmine. Iga inimene, kelle südant täidab kaastunne langenud inimkonna vastu ja kes armastab inimesi, ilmutab seda armastust Kristuse-sarnaste tegude tegemisega. Tõeline kristlus levitab armastust kogu olemusse. See puudutab iga elutähtsat osa – aju, südant, abistavaid käsi ja jalgu – ning võimaldab meil seista kindlalt seal, kus Jumal nõuab, ka siis, kui oleme nõrgad. Mõtisklemine Temast, kes meid armastas ja end meie eest andis, muudab elu healõhnaliseks ja annab jõudu kristliku kogemuse täiustamiseks.

Me suudame ilmutada sarnasust oma Issandaga. Me suudame tunda vaimuliku elu teadust. Me suudame austada Jumalat oma ihus ja vaimus, mis kuuluvad Talle. Kristus on näidanud meile, mida võime Temaga koos tegutsedes saavutada. „Jääge minusse,“ ütleb Ta, „ja mina jään teisse.“ [Johannese 15:4] − The Review and Herald, 4. aprill 1912.