Iisraeli palvetega koos ülespoole kerkiv viirukisuits kujutab Kristuse teeneid ja vahendustööd ning Tema täiuslikku õigust, mis usu kaudu loetakse Tema rahva osaks ja mis ainsana saab teha patuste inimeste teenistuse Jumalale vastuvõetavaks. Pühamu pühima paiga vaheteki ees oli pideva igavese vahendustöö altar ning pühamu esimese osa ees pideva lepituse altar. Jumalale tuli läheneda vere ja viirukiga. Need kujutasid suurt Vahemeest, kelle kaudu patused võivad läheneda Issandale ning kelle ainsal vahendusel võib kahetsev ja uskuv inimlaps saada armu ja päästet.
Kui preester hommikul ja õhtul viirukisuitsutamise ajal pühasse paika sisenes, oldi eesõues valmis teostama igapäevast ohverdamist seal oleval altaril. Jumalateenistusele kogunenud inimesed jälgisid toimuvat suure huviga. Enne kui nad preestri teenistuse vahendusel Jumala ette astusid, tuli neil tõsiselt süda läbi katsuda ja patud tunnistada. Pilk pühamule suunatud, ühinesid nad vaikse palvega. Nii tõusis nende palve suitsutusrohu pilves üles ning haaras usus kinni tõotatud Päästja teenetust, mida lepitusohver kujutas.
Hommikuse ja õhtuse ohvri aegu peeti pühaks ning hiljem peeti neid jumalateenistuse korralisteks aegadeks kogu Iisraelis. Kui juudid olid aegade käigus sunnitud hajuma pagulastena kaugematesse maadesse, pöördusid nad neil teadaolevail päevatundidel ikka näoga Jeruusalemma poole ja kummardasid Iisraeli Jumalat. See tava pakub kristlastele eeskuju hommiku- ja õhtupalvuseks. Ehkki Jumal ei kiida heaks tühja tseremooniat, milles pole tõelist Jumala kummardamise meelsust, on Tal heameel näha inimesi, kes Teda armastavad, kummardumas hommikul ja õhtul selleks, et paluda andestust tehtud pattude eest ja paluda vajalikke õnnistusi. − „Patriarhid ja prohvetid“, lk 353, 354.
In English