Mõtted tänaseks
Aabrahami jaoks oli see arusaamatu. Tal kästi lasta lahti pojast, kelle ta oli Jumala ime kaudu saanud. Issand käskis tal oma poja Iisaki ohverdada! Seda lugu võib ikka ja jälle lugeda, kuid jääb mõistatuseks, miks annab Jumal kellelegi sellise korralduse. Iisak ise aga oli äärmiselt koostööaldis. Ta usaldas isa kinnitust, et „küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle“ (1. Moosese 22:8).
Aabraham ilmutas suurt usku. Aga kas polnud Iisaki usaldav usk vähemalt sama hämmastav kui isa oma? Iisak oleks võinud vabalt oma vanaldase isa käest pääseda. Kuid ta läks kaasa ja lasi end altarile siduda. Ajaloolase Josephuse sõnul oli Iisak selle juhtumi ajal umbes kahekümne viie aastane. Me ei tea, kas see on õige, kuid teame, et Iisak ei olnud väike, jõuetu laps. Kui isa oli tõstnud noaga käe, et „tappa oma poeg“, kas ta oleks siis tema elu võtnud?
Iisak oli Jeesuse ettetähenduslik vari. Iisak alistus vabatahtlikult. Ta oleks võinud oma isale vastu panna. Me teame, et ka Jeesus läks vabatahtlikult surma. Ta palvetas, et „ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina“ (Matteuse 26:39) Iisak ei pidanud surema, kuna seal oli üks tall − sümbol Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patud. Ja siia on kaasatud ka kõik meie patud.
Minu palve
Tänan Sind, Issand Jeesus, selle eest, mida Sa tegid kõigi inimeste jaoks, seega ka minu jaoks! Aita mul olla valmis täielikult Sind usaldama, kui Sa palud mul ohverdada midagi, mis on mulle kallis!
In English