On kolmapäeva pärastlõunane aeg. Pastor Vitali Mirošnitšenko toimetab Eesti piirilinnas Valgas koduseks saanud kogudusemajas ja valmistub samal õhtul hingamispäevakooli õpetajatega kohtumiseks, et ühiselt hingamispäevaks valmistuda. Järgmisel päeval on tal samuti käed-jalad tööd täis, sest mõne päeva pärast algavaks seeniorite laagriks on vaja toiduvalmistamise toimkonnal ettevalmistusi teha. Kiiretest aegadest hoolimata leiab ta hetke, et rääkida Helis Rosinale oma kogemustest ja mõtetest seoses pastoritööga.
Kuidas sai alguse sinu teenimistöö pastorina?
Mind ristiti aastal 1973 Tallinna adventkogudusse. Toona oli Tallinnas ainult üks kogudus. Olin osalenud koguduse kooris. Minu kristliku muusika maitse kujunes koorijuht Roland Kasvandi, lauljate Lea Kõrgendi ja Volli Rosina ning teiste kristlaste laulude abil. Ma kogesin, et laulude kaudu anti mulle evangeeliumi sõnum nii selgelt, et süda nuttis oma patususest või hõiskas Jumala armastusest ja rõõmust ning Päästja sai minu isiklikuks Päästjaks. Laulmine kooris aga vaimustas elama nõnda, nagu laulsime.
Aastatel 1974 kuni 1976 olin sõjaväeteenistuses. See oli kristlasele tõsine kool, kus Jumala lähedust sain kogeda erinevates olukordades. Olin õnnelik, kui kahe aasta pärast sain taas tulla tagasi oma kogudusse.
Tol ajal tulid Tallinna elama Daniil ja Ludmilla Reband ja nemad siis õpetasid, kuidas viia läbi hingamispäevakooli õppetüki tunde. Hingamispäevakoolis tegutsesid toona eraldi eesti- ja venekeelne klass.
Üsna pea valiti mind diakoniks. Kui oled noor, miks mitte. Kui oli vaja midagi remontida või külastada haigeid või söekoorem keldrisse visata (Tallinna kogudusehoonet köeti katlast), siis seda tegin rõõmuga. Niimoodi tasapisi ma õppisin ja arenesin.
Siis valiti mind vanemdiakoniks, millega kaasnes suurem vastutus. Väike kartus oli, et ma olen alles noor ja ei tunne kõiki neid asju. Aga mul oli eeskuju, kuidas enne mind oli seda tööd tehtud, ja head õpetajad. Kutsusin kokku nõukogu ja arutasime, millised on koguduse vajadused.
Seejärel valiti mind kogudusevanemaks. Ma ei olnud õnnistatud, olin lihtsalt ameti poolest. Selles ametis olin ka mitu aastat.
Sel ajal hakkasid Tallinnas evangeeliumi levitama pastor Vello Kotter, Muhlberg, Schneider, Reband ja teised, ning kogudusega ristimise kaudu ühines mitusada inimest. Tulemusena loodi kaks kogudust: I Tallinna (eestikeelne) ja III Tallinna (venekeelne) kogudus. Mina kuulusin Tallinna III kogudusse ja mind valiti koguduse vanemaks.
Juhtus niimoodi, et meie koguduse pastor suunati teise linna ja pastor Aarne Kriisk tegi mulle ettepaneku hakata teenima pastorina.
Ma muidugi kartsin. Suur kogudus, üle saja inimese, keda tuleb teenida. Üks asi on olla koguduse lihtliige ja teine – olla karjane. Ma kuulasin jutlustest ja uskusin, et evangeeliumitöö peavad lõpetama noored. Siis palvetasin ja otsustasin, et osalen selles töös.
Saabus peakoosolek, kus tehti ettepanek ja otsustati valida mind Tallinna III koguduse pastoriks. Õnneks toimusid tollal Riias pastorite kursused, kus ma sain vajalikke teadmisi ja ka vaimustust. Minu Riias õppimine oli suureks õnnistuseks mulle ja kogudusele ka.
Kui ma pastoriameti valisin, meeldis mulle väga piiblitundide ja seminaride kaudu, mida juhatasin, näha, kuidas inimesed muutuvad, kuidas Jumalaga tutvumisel tärkas nendes uus elu. See vaimustas mind.
Võttis aega, et õppida, uurida Piiblit ja mõista, mida tähendab kogudusetöö. Olla koguduse karjane.
Hiljem lõpetasin Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari.
Kuidas sa praegusel ajahetkel võtaksid selle kokku: mida tähendab olla koguduse karjane?
See tähendab hoida ühe käega Jumala käest kinni ja teisega juhatada inimesi saama Jeesuse jüngriks, kasvama usus ja Jumala tundmises ning jagada oma usku teistega. Kristlus ei ole ainult õpetus, vaid seda tuleb läbi elada, kogeda uuestisündi ja aidata teisi sel teel. Sõltuda Jumalast.
Koguduse karjasel peab olema usku nii Jumalasse kui ka inimestesse, kelle heaks ta töötab. Koguduse karjasel peab arenema Jumalast sõltumise tunne. Samuti tuleb kasvatada pühade kannatlikkust, et mitte väga kiiresti reageerida. Inimeste vahel juhtub ikka arusaamatusi. Tuleb anda aega, mõelda ja palvetada inimeste pärast. See on ju Jumala töö. Karjane on ainult see, kellele Jumal usaldab välise töö tegemise. Suurema osa tööst teeb aga Jumal ja Püha Vaim. Karjase tööl on kaks suunda: üks on hoida neid, kes on koguduses. Teine suund on kutsuda Jumala juurde neid, kes on väljaspool kogudust.
See on selline teenistus, mis nõuab väga palju: nii Jumala kutsumist kui ka pühendumist, nii teadmisi kui ka Jumala tundmist, nii Jumala kui ka iseenda ja ligimese armastust. Seda tuleb ju ka õppida. Pead õppima armastama neid, kes ei ole nii kenad ja lahked. Siis hakkad mõistma palju rohkemat.
Usun, et pastoritöö on sind erinevate kogemustega mitmekülgselt arendanud ja rikastanud. Kas mõni neist kogemustest on ka eriliselt mällu sööbinud?
Jumal tänatud, et neid kogemusi on olnud palju. Kogemusi läheb vaja. Kui palvetad ja pöördud Jumala poole, saad vastuse. Olen nii palju kordi näinud, kuidas Jumal muudab inimesi. Aastatega märkan, kuidas Jumal muudab ka mind.
Jumal muudab inimesi ja vahel sekkub nende ellu.
Kui Paldiskis hakkas koos käima meie rühm, kogunesime Punase Risti humanitaarabiruumis. Meile anti võimalus korraldada seal seminari. Esimesed korrad olid minu jaoks nagu sõda. Sinna sattusid inimesed mitmest konfessioonist ja mulle tundus, et õhkkond polnud sõbralik. Minuga oli rühm inimesi, kes pidid vastu võtma täidetud lehekesed, mis sisaldasid eelmise loengu teemalisi küsimusi ja millele tuli kodus kirjalikult vastata.
Tundsin, et on väga-väga raske. Palvetasin. Aga see justkui ei aidanud. Mind rünnati, eriti aktiivne oli üks vanem naisterahvas. Pärast paari loengut läksin oma toetusrühma juurde ja küsisin, mida nad teevad. Nemad vastasid: „Vaatame, kes siis võidab.“ Mina ütlesin: „Kuulge, te peaksite palvetama minu pärast ja kogunenud inimeste pärast. Neid on nii palju.” Seminaridel osalejaid oli üle 25.
Kui algas kolmas loeng, hakkas toetusrühm palvetama inimeste pärast, kes tulid. Juhtus selline huvitav lugu, et neljandal loengul see naine, kes kõige rohkem ründas, tõusis püsti ja palus andeks. Palus minult andeks, et ta oli nii käitunud. Tal oli nii kahju, et ise on kristlane ja niiviisi käitus. Pärast, kui edasi õppisime, sai temast kõige hoolsam õpilane. Ta täitis hoolsalt kõik piibliuurimised ja küsimustikud. Siis ta ütles, et huvitav küll: ta kuulus kogudusse, kus teda ei õpetatud palvetama. Nende koguduses olid palvesõnad fikseeritud. Olid etteantud sõnad, mida tuli korrata. Ta avastas, et ta pole kunagi palvetanud nii, nagu meie Jumalaga räägime. Jumala Sõna oli tema jaoks tundmatu vaatamata sellele, et ta oli end kümneid aastaid kristlaseks pidanud.
Minu jaoks oli see palvevastus: sa oled keset võitlust ja ühel hetkel tunnetad, et Jumal on nii tugev. Jumala vägi on nii suur. Me peaksime toetama üksteist palves.
See on innustav kogemus. Mitmes linnas sa oled pastorina teeninud?
Alustasin 1995. aastal Tallinna III koguduses. 2002. aastast saadeti mind Jõhvi, kust kutsuti mind tagasi Tallinnasse 2007. aastal. Aastast 2012 olen olnud Valgas. Aastast 2015 olen ka Elva koguduse pastor.
Kuidas praegu Valga koguduses töö läheb?
Ma pean ausalt ütlema, et ei lähe nii, nagu unistan. Valgas on palju kogudusi ja Valga linn on selles mõttes juba jagatud, et kes kuhu kuulub. Teisalt kogudus vananeb ja liikmeid ei ole eriti palju. Selles mõttes pean tunnistama, et võiks minna paremini. Teisalt tänan Jumalat, et võrreldes ajaga, kui ma tulin siia, on koguduse õhkkond muutunud paremaks. Teine suur asi on, kui näen, kuidas inimesed hakkavad vaimulikult kasvama.
Jumalateenistused viin läbi vene keeles, kui mul on tõlk olemas. Kui tõlki ei ole, kõnelen eesti ja vene keeles. Siin on väike vene keelt kõnelev inimeste rühm. Emakeelsest jutlusest on neil lihtsam aru saada. Elva koguduses, mis on noor, rikas andide poolest ja täis elu, kõnelen eesti keeles.
Ma tänan väga Valga koguduse liidrit Raely Viirsalut ja koguduse nõukogu liikmeid. Anu Talvik on alati olnud väga heatahtlik tõlk ja Elli Kaart on väga palju organiseerimisega abiks olnud. Kui on vaja talveks küttepuid laduda või remondiabi organiseerida, siis ta on asendamatu ja eesotsas. Ma tunnen, et saan siin oma muresid teistega jagada, ei pea üksi rassima.
Mõnikord Martin Ruumet mängib meile klaverit, kui ta on meie seas. Elva koguduse vanemad Ilja Stepanov, Toomas Johanson ja Ingemar Liidemaa on ohvrimeelsed ja vastutustundlikud Jumala töötegijad, kes on mind toetanud ja koostööd teinud rahulikus ja heatahtlikus õhkkonnas. Selline õhkkond kasvatab koguduseliikmeid ja vaimustab teenima Jumalat.
Elva koguduses on kitarriansambel ja lauljad, kes rõõmustavad kogudust, rikastades jumalateenistusi ning käies kontsertprogrammidega hooldekodudes ja naaberkogudustes.
Kui suurest kogudusest viiakse sind üle väikesesse, siis paljud asjad on uutmoodi. Pärast hakkad sellega harjuma ja mõistad, et väikse armsa koguduse juures on teenistuses oma eelised. Siin saab kogeda palju enamat kui suures koguduses.
Ma olen väga tänulik Jumalale, et ta on andnud mulle võimaluse olla nii vene kui eesti koguduses pastorina.
Tegelikult räägid sa väga arusaadavalt ka eesti keelt emakeelena kõnelevale inimesele.
Aitäh komplimendi eest!
Oled sa terve elu Eestis elanud või hiljem siia kolinud?
Ma olen sündinud Tallinnas. Kui ma olin laps, pandi mind sellisesse lasteaeda, kus hoiti terve nädala. Ainult puhkepäevadeks võeti mind koju. Algul oli väga raske sellepärast, et see oli eestikeelne lasteaed. Ma nutsin suurest murest, et olen üksi ja keegi ei saa minust aru. Peagi hakkasin mõistma, mida teised lapsed räägivad. Siis läks õppimine juba kiiresti.
Kuidas sinu pere on omaks võtnud pastoritööga kaasneva liikumise ehk siis kolimise ühest linnast teise?
Pean ausalt ütlema, et see pole meie perele alati kerge olnud. Kuid abikaasa ja lapsed suhtusid arusaamisega minu teenistusse ja toetasid mind. Abikaasa osaleb koos minuga teenistustes.
Nüüd lapsed on juba iseseisvad ja abikaasa on koos minuga Valgas mind toetamas.
Tulemas on seenioride laager. Milline roll sinul selles on?
Minul on väike kohustus. Esimest korda seenioride laagris anti mulle pühapäevane hommikupalvuse osa. Samuti aitan toiduvalmistamise toimkonnal osta ja toimetada kohale vajalikud toiduained.
Muidugi siin Valga koguduses on ka suur töö olnud. Selle aja jooksul jõudsime remontida kirikusaali, koridori, kantseleiruumi, panna uue põrandakatte sööklasse ja lasteklassi. Õnneks on meil nüüd katel, millega soojendame kõik ruumid, aga enne oli vaja kütta viis ahju.
In English