On üks Vana-Kreeka müüt kuningas Sisyphosest, kel õnnestus jumalad üle kavaldada ja surm võita. Tema karistus? Teda sunniti kivi mäest üles veeretama ja seda kogu igaviku. Iga kord, kui tal õnnestus raske kivi tippu lükata, veeres see alla tagasi ja ta pidi jälle otsast alustama. Sobival kombel pani 20. sajandi filosoof Albert Camu oma elu mõttetuse teemal kirjutatud esseede kogumiku pealkirjaks „Sisyphose müüt“. Ta alustab nende sõnadega: „On üksainus tõeliselt tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele. Kõik ülejäänud − kas maailm on kolmedimensiooniline, kas mõistuse kategooriaid on üheksa või kaksteist − jäävad sellest tahapoole.“12
Kui filosoofia jõudis 20. sajandisse, muutusid järjest rohkemate mõtlejate hääled masendunuks. Maailm, mis oli end Jumalast lahti ühendanud − või Teda isegi surnuks kuulutanud −, ei suutnud enam selgitada elu mõtet. Püüd mõista inimeksistentsi purunenud maailmas muutus võimatuks ülesandeks.
Olen sageli tundnud kurvastust nende pärast, kes lähevad matusele ilma lootuseta. Kui sa ei usu, et inimelul on eesmärk, kui sa ei usu, et pärast hauda on lootust, kuidas sa siis end lohutad?
Kristlased elavad selles samas purunenud maailmas ning ka meie näeme vaeva (nagu Iiob), et mõista valu ja kannatuste probleemi. Kuid meie vaev ei ole lootusetu. Kui tungime patu ja Jumalale vastuhakuga koormatud eksistentsist läbi, siis kinnitab meile mahe Hääl igal sammul, et on lootust. Me ei ole universumis üksinda. Elu ei ole alati vaevarikas. Meie küsimused saavad lõpuks vastuse. Jumala esialgne plaan inimperekonna jaoks ennistatakse täielikult.
Püha Vaimu sisenduse, lohutuse ja julgustusega saame rühkida edasi kindlustundega, teades, et meie eksistents on tähendusrikas Temale, kes meid lõi – piisavalt tähendusrikas, et Poeg otsustas saada üheks meist.
In English