ERAKORDNE SUURUS ON TUNDA JEESUST

1847. aastal oli Šotimaa arst dr. James Simpson teerajaja anestesioloogia vallas, kui ta kasutas kloroformi, et uinutada patsient operatsiooni ajaks unele. Aastaid hiljem küsis üks tema üliõpilane Edinburghi Ülikoolist temalt kui oma õpetajalt: “Mida te peate oma elu tähtsaimaks avastuseks?” Üliõpilane eeldas ilmselt, et saab vastuseks: “Kloroformi võimaluste avastamise kirurgias.” Kuid vastus kõlas hoopis nii: “Kõige tähtsam avastus oli see, kui avastasin, et ma olen patune ja Jeesus Kristus on mu Päästja.”

Sarnasest vaatekohast selgitab Paulus meile tänast piiblisalmi – kõige tähtsam avastus tema elus oli “Issanda Jeesuse Kristuse kõikeületav tunnetus”. Kui Paulus räägib “Kristuse tundmisest”, siis peab ta silmas eluaegset suhet Temaga. Kristlus on suhe. See on Pauluse põhipunkt 3. peatükis kirjas filiplastele. Tema rõhuasetus siin pole faktitundmine, vaid on lähedase suhte kogemine Jeesusega, “olla leitud Temas”.

Oma põhipunkti esile toomiseks kõrvutab Paulus neid, “kelle au on Kristus” nendega, kes “panevad oma lootuse päritolule” (Fil 3:3,4). Apostel kasutab oma kogemust aastatest enne aega, mil sõlmus tema suhe Kristusega, et ilmestada, kui tühine on panna oma “lootus päritolule”. Ümberlõigatud juudi ja variserina pidas ta piinlikult täpselt silmas iga üksikasja käsuõpetuses. “Käsuõiguse poolest” oli ta “veatu” (salm 9).

Ent kui ta kohtas Kristust, avastas Paulus osakssaava õiguse saladuse kogemuslikult “usu läbi Kristusesse” (salm 9). Apostli õigus tulenes nüüd isiklikust, päevast-päeva, hetkest-hetkesse rajatavast suhtest Jeesusega. Lubades Jeesusel kõnelda temaga oma Sõna kaudu ning hoides püsivat ühendust Temaga palve kaudu, muutus Pauluse igapäevane elu.

Selle sama “ Kristuse kõikeületava tunnetuse” tõttu saab Jeesus teha meie heaks seda, mida Ta tegi Pauluse heaks.

Daniel R. Guild