Paljud, kes nimetavad end kristlaseks, ei ole Kristusega ühendatud. Nende igapäevane elu ja meelsus tunnistavad, et nende sees ei ela Kristus, au lootus. Nende peale ei saa loota, neid ei saa usaldada. Nad püüavad innukalt vähendada teenimist minimaalse pingutuseni ja nõuavad samal ajal kõrgeimat palka. Nimetus „sulane“ käib iga inimese kohta, sest me kõik oleme sulased ja meil oleks kasulik mõista, missuguse vormi me võtame. Kas see on ustavusetuse või ustavuse vorm?
Kas sulaste hulgas on üldiselt kalduvus teha nii palju kui võimalik? Kas pole mitte valdavalt kombeks libiseda tööst nii kiiresti ja lihtsalt läbi kui võimalik ning saada palk enda jaoks võimalikult väikese kuluga kätte? Eesmärk ei ole mitte võimalikult põhjalik olla, vaid tasu saada. Need, kes nimetavad end Kristuse teenijaks, ei tohi unustada apostel Pauluse korraldust: „Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad kõiges, mitte silmapetteks nagu inimeste ees lipitsemiseks, vaid siira südamega, kartes Issandat. Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige Issandat Kristust!“ [Kiri koloslastele 3:22−24]
Need, kes asuvad töö kallale „silmapetteks nagu inimeste ees lipitsemiseks“, leiavad, et nende töö ei kannata ei surelike ega inglite lähemat vaatlust. Eduka töö juures on peatähtis Kristuse tundmine, sest see annab õiged põhimõtted õigusest ning õilsa, omakasupüüdmatu meelsuse, nagu on meie Päästjal, keda me väidetavalt teenime. Ustavus, kokkuhoidlikkus, hoolikus ja põhjalikkus peavad iseloomustama kogu meie tegevust, ükskõik kus me oleme, kas köögis, töökojas, kirjastuskontoris, sanatooriumis, kolledžis või kus iganes on meie positsioon Issanda viinamäel. „Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.“ [Luuka 16:10] − The Review and Herald, 22. september 1891.
In English