#andestatud

Avaldatud 28.7.2021, rubriik Päeva sõna

„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mu süda igatseb seda väga.“ Iiobi 19:25−27 (NKJV)

Eduka digitaalmeediaettevõtte globaalkommunikatsiooni juht Justine Sacco tegi uskumatult mõtlematu vea. Sel ajal kui ta ootas Londoni Heathrow’ lennujaamas lendu, säutsus ta oma 170 Twitter jälgijale kehva ja maitsetu nalja. See oli aidsinali, mis oli ilmselt mõeldud rassismi pilkama, kuid paljudele, kes seda nägid, tundus see hoopis rassistlikuna. Justine magas terve pika lennu Lõuna-Aafrikasse, ise õndsas teadmatuses sellest, mis internetis toimub.

Kui ta maandus, lülitas ta telefoni sisse ja sai sõbralt sõnumi. „Mul on kahju näha, mis toimub,“ luges ta. See oli segadusse ajav. Kuid järgneva mõne minuti jooksul avastas ta, et oli saanud Twitteris kõige enam jälgitava hashtag’i: #hasjustinelandedyet (kas Justine on juba maandunud). Tema säuts oli pööraselt levinud, miljonid inimesed üle kogu maailma ootasid tema maandumist, et tunda mõnu avalikust häbistamisest, mis pidi Justine’i osaks saama. Keegi tegi temast lennujaamas pildi ja postitas internetti, et maailm teaks, et nende ohver on kohal.

Kas tema säuts oli maitsetu? Kindlasti. Kas ta oli ära teeninud selle, mis tema peale internetis kuhjati − vägivaldset sõnakasutust ja surmaähvardusi? Ei. Lõpuks kaotas ta töö, oli aasta aega töötu ning pidi kasutama interneti mainekujundajate abi, et oma allesjäänud elu kuidagi korvata.

Tema kogemus räägib inimloomuse kohta palju. Me oleme sageli kurjad, südametud ja andestamatud, valmis hiireklikiga võõrast hävitama. Meile meeldib karistada inimesi, keda me isegi ei tunne, sest meid kaitseb interneti pakutav anonüümsus.

Justine’i lugu osutab ettepoole ühele teisele päevale. Kõik me üritame võidelda läbi oma lühikese eluea, kuhjates selle käigus kokku vigu. Meie eluaruanne on täis pattu ning selle kõige lõpus me magame. Aga kui üles ärkame, ootab meid Keegi, kes teab väga hästi, mida me teinud oleme. Kuid kuna Ta armastab meid, kandis Ta juba kogu häbi meie eest. Ja sel ajal, kui meie magasime, valmistas Ta tuliuue elu, kus pääseme kõigist mahajäänud vigadest ja hoiame pea püsti Tema kulul.

Oh, kuidas mu süda seda igatseb!

Jaga Facebookis