“SUREMINE ON KASU ”

Keegi ei tea päris täpselt, mida pidas Paulus silmas siis, kui ta ütles, et “suremine on kasu”. Miks pidanuks suremine olema kasu tema jaoks? Võibolla et pärast enda eemale tõmbamist mõtisklemisest lõhenenud koguduse kildkondadeks jagunemise üle, võis ta tunda, et suikuda surmaunele Jeesuses on eelistatavam sellistest vastuoludest. Vanglast vabanemise ootuses tundis Paulus kohustust naasta Filipisse, “et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde” (Fil 1:26). Rahulolu sellest olnuks Pauluse jaoks suur, kuid tükeldunud koguduse tagasijuhtimine Kristuse juurde olnuks ka valulik trauma.

Kogu apostli elu oli kõike muud kui piknik. Mõnede koguduse juhtide kahtlustused tekitasid talle pidevalt muret. Judaistid olid visalt ta kannul. Taeda vaevas võimalik et küllaltki valutekitav silmahaigus, võimalik, et tingitud Damaskuse teel teda pimestanud heledast valgusest. Ja ta oli vanglas mitte just heal põhjusel. Kas võinuks olla, et mõte vabanemisele kõigest sellest piilus Pauluse mõttekäigust välja siis, kui ta kirjutas: “Suremine /on/ kasu”? Tõenäoliselt mitte. Pauluse pilk oli tõstetud palju kõrgemale kui kehaline, vaimne või emotsionaalne piin. Teda valdav igatsus oli “siit lahkuda ja olla Kristusega” (salm 23). Pauluse motivatsioon polnud ennast millestki vabastada, vaid ennast üle anda Jeesuse enda kätte.

Kui meie jaoks “on elamine Kristus”, siis “suremine on kasu”. Miks? Sest pärast seda, mis näib vaid hetkena, on järgmine asi, mida kuuleme, Jeesuse võidukas hüüd, mis äratab meid üles. Surm on nagu vaikne uni, ainsagi teadvustamata lõiguga aja kulust, kuni Jeesuse mahe hääl äratab meid üles. H.M.S. Richards võrdles surma läbi minemisega ukseavast säravamasse homsesse, kus meid tervitab Jeesus. Kui Jeesus tuleb, siis on esimene nägu, mida näeme, Tema nägu. Mõtle, et sulle soovib Jeesus tere tulemast täiesti uueksloodud maailma ja täiesti uude ellu. Me ei suuda isegi ette kujutada, mida see hea sõnum tähendab. Sest “mida ükski silm ei ole näinud, mida ükski kõrv pole iial kuulnud, mis kunagi ühegi inimese mõtetesse pole tõusnud, selle kõik on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad” (1 Kor 2:9, Moffatt).

Daniel R. Guild