Kristuse järelkäijatena peame hoolitsema selle eest, et meie sõnad oleksid üksteisele kristlikus elus abiks ja julgustuseks. Me peame kõnelema oma kogemuste väärtuslikest üksikasjadest rohkem kui seni. Me peame rääkima Jumala armust ja heldusest, Päästja armastuse võrratutest sügavustest. Meie sõnad peavad olema kiituse- ja tänusõnad. Kui meeled ja süda on täidetud Jumala armastusega, siis ilmneb see ka vestluses.
Ei ole raske jagada seda, mis kuulub meie vaimulikku ellu. Head mõtted, üllad taotlused, selged arusaamad tõest, omakasupüüdmatud eesmärgid, igatsus jumalakartlikkuse ja pühaduse järele kannavad vilja sõnades, mis ilmutavad südame aarde iseloomu. Kui meie kõnes ilmneb Kristus, siis on sel vägi Temale hingi võita.
Me peame rääkima Kristusest neile, kes Teda ei tunne. Me peaksime tegema seda, mida Kristus tegi. Kus iganes Ta oli – sünagoogis, tee ääres, kaldast eemale tõugatud paadis, variseri pidusöögil või tölneri lauas –, kõneles Ta inimestele ülevama elu juurde kuuluvatest asjadest. Ta sidus tõesõnadega looduse objekte ja igapäevase elu sündmusi. Tema kuulajate südant tõmbas Tema poole, sest Ta ravis nende haigeid, lohutas kurbi ning võttis nende lapsi sülle ja õnnistas neid. Kui Ta avas suu kõnelemiseks, siis oli nende tähelepanu Temale pööratud ning iga sõna oli mõne hinge jaoks elulõhn eluks.
Meiega peaks olema samamoodi. Ükskõik, kus me viibime, peame otsima võimalusi kõneleda teistele Päästjast. Kui järgime Kristuse eeskuju head tehes, siis avanevad meile südamed nagu Temalegi. Me võime neile kõneleda, mitte äkiliselt, vaid jumaliku armastuse taktitundega Temast, kes on „silmapaistvaim kümne tuhande hulgast“ ja „läbi ja läbi armas“. (Ülemlaul 5:10, 16) See on kõige ülevam töö, milles saame kasutada kõnelemise talenti. See anti meile, et võiksime esitada Kristust patte andestava Päästjana. − „Kristuse tähendamissõnad“, lk 338, 339.
In English