Joppe linnas, mis oli Lüdda lähedal, elas üks naine nimega Gasell, keda tema heade tegude tõttu väga armastati. ... Tema elu oli täis heategusid. Tema osavad sõrmed olid tegusamad kui tema keel. Ta teadis, kellel oli vaja mugavaid riideid ja kellel kaastunnet ning ta teenis heldelt vaeseid ja kurbi.
„Aga neil päevil juhtus, et ta jäi haigeks ja suri.“ (Apostlite teod 9:37) Joppe linna kogudus tajus kaotust. Ja Gaselli teenimist täis elu vaadates pole ime, et nad kurvastasid või et kuumad pisarad langesid elutule savile.
Kuuldes, et Peetrus on Lüddas, saatsid Joppe linna usklikud tema juurde käskjalad palvega „Ära viivita meie juurde tulekuga!“ (salm 38)
„Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud.“ (salm 39)
Peetrus käskis nutvad sõbrad toast välja saata ning palus siis põlvili tuliselt, et Jumal annaks Gaselli elu ja tervise tagasi. Surnukeha juurde minnes ütles ta: „Tabiita, tõuse püsti!” Tema avas oma silmad ja tõusis Peetrust nähes istuma.“ (salm 40)
Gasell teenis kogudust suurepäraselt ja Jumal nägi sobiliku olevat ta vaenlase maalt tagasi tuua, et tema oskused ja energia võiksid jätkuvalt teistele õnnistuseks olla ning et Jumala väe see ilming võiks Kristuse tööd kinnitada. − The Review and Herald, 6. aprill 1911.
In English