Valmis kaotama igavikku

Varajane keldi kirik − see, mis eksisteeris enne Whitby kirikukogu aastal 664 − erines suuresti organiseeritud kirikust, mille keskus oli Roomas. See arenes eraldatuses, selle rajajateks olid kirglikud misjonärid ja alusdokumendiks käsitsi maalitud Pühakirja koopiad. Nagu viitab kirjanik Derek Wilson oma Karl Suure biograafias: „Keldi kristlus oli iseenesest „kord antud usu“ pärismaine ilming ja mitte Rooma kiriku­elu koopia.“5

Üks peamisi erinevusi sellel kaugel kirikul, mis evangeliseeris Euroopat väljastpoolt impeeriumi piire, oli selle organisatsiooniline ülesehitus. Kui Lääne-Rooma keisririik kokku varises, hakkas kirik, mis oli pärast Constantinust saanud priviligeeritud seisuse, täitma riiklikku tühimikku, mis jäi maha, kui Rooma keisririik järjest Konstantinoopolist eemale tõmbus. Vaimulikud hakkasid üle võtma diötseese, mis olid keisririigi haldus­üksused. Traditsioonilisemad kristlikud kirikud jagavad oma territooriumi seniajani nende rooma võimuühikutega.

Keldid aga ei muretsenud võimu tugipunktide loomise pärast, vaid otsustasid hoopis üle kogu mandri tagasihoidlike kloostrite rajamise kasuks. Piiskoppide asemel olid neil abtid, munkade asumite pead. Suurte kate­draalide ja diötseesi keskuste rajamise asemel ehitasid nad väljapaistmatuid kivionne, kus mungad tegelesid õpetamise ja käsikirjade kopeerimisega.

Nende tööd iseloomustas valmisolek puudust kannatada ja ennast ohverdada. Nende kirg ei olnud organisatsioon, vaid inimesed. Nad olid ilmalike saavutuste pärast vähem mures kui Kristuse kuningriigi kuulutamise pärast. Euroopa kaart on seniajani täis nende asustusi, alates Briti saartest kuni Itaalia poolsaareni. Selle tulemusena õnnestus neil säilitada piibellikku kristlust ajaperioodi jooksul, mil Euroopa organiseeritud kirik hakkas kompromisse tegema. Suurel määral oleme vanadele keldi kristlastele võlgu usu eest, millest praegu rõõmu tunneme.

Tõelist piibellikku kristlust iseloomustab omakasupüüdmatu evangeeliumitöö meelsus. Paulus pidas enda päästet vähem oluliseks kui oma kaasmaalaste päästet ning oli valmis kaotama ka igaviku, kui keegi teine selle leiaks. Ja see mõistagi on Kristuse meelsus, kes oli valmis end alandama, et sina võiksid leida koha Tema riigis.