KRISTUSE ARMASTUS NELJAS ULATUVUSES

Inimlikus tunnetuses armastame me üht või teist inimest niikaua, kui mõtleme, et ta on väärt meie armastust. Siis, kui arvame, et ta enam ei vääri seda, on meil kalduvus ta eemale lükata. Ent Jumalaga pole samamoodi. Inimliku armastuse ja jumaliku armastuse vahel valitseb tohutu erinevus. Kui Kristus elab meie südames, juurutab ja rajab Tema meid Tema armastusse ning me oleme siis suutelised “koos kõigi pühadega tunnetama, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tundma Kristuse armastuse, mis ületab iga tunnetuse”.

Vahel võime tunda, et oleme midagi taibanud Jumala armastusest; seda lihtsalt selleks, et mõne aja pärast avastada – et me tegelikult ei tea sajandikkugi sellest, mida peaksime teadma. Kolumbus avastas Ameerika, kuid mida teadis ta neist ääretuist järvedest, jõgedest ja metsadest, selle mandri mägedest ja kõrbetest ning viljakate orgude pikkusest ja laiusest? Ta suri, teadmata kuigi palju sellest, mida oli avastanud. Palju kordi oleme avastanud midagi Jumala armastusest, kuid selle kõrgused ja sügavused ja laiused ja pikkused ületavad meie arusaamisvõime. Tema armastus on lõpmatult suurem meie kogemusest.

Kord panid ametivõimud Pariisi piiskopi vanglasse ning mõistsid ta surma mahalaskmise teel. Enne, kui surmaotsus täide viidi, märkas piiskop, et tema kongi aken oli risti kujuline. Risti ülaserva kirjutas ta “kõrgus”, allserva “sügavus” ning kummassegi külge “laius”. Ta koges sügavalt risti tähendust:

“Kui mõtisklen ikka ja ikka imelisest ristist,

millel suri Auvürst,

on mu suurimaks saavutuseks vaid pühkmed

ja põlgan kogu oma uhkust.”

Isaac Watts

Kui tahame teada ja mõista Jumala armastust, peaksime minema Kolgatale. Rist räägib kõige kõneosavamalt Jumala armastusest. Seal suri Kristus minu surma ja sinu surma, et meie võiksime elada Tema elu.



H. M. S. Richards, Jr.