Kuigi tänapäeva inimesed näevad vaeva, et mõista, kuidas sai meie universum alguse − kuidas tuli ei millestki midagi −, ei ole Moosese esimesele raamatule see vaev tuttav. Meie esiisade jaoks oli meie eksistentsi saladus lihtne: „Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed.“ (Psalmid 33:6) Jumal ütles ja universum tuli esile.
See on sama Hääl, mis toob lõpuks meid surma jäisest vaikusest tagasi. Eranditult iga inimene, kes on kunagi elanud, kuuleb ühel päeval Kristuse häält, mis kutsub teda ellu tagasi. Vägi, mis kutsus esile meie maailma ja puhus meie sõõrmeisse eluhinguse, on sama vägi, mis taaselustab meie keha ajaloo suures haripunktis.
Selle elu ajal ei vasta kõik lõplikule kutsele kummardada „teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad“. (Ilmutuse 14:7) Mitte kõik ei tunnista Jeesust Issandaks. Kuid me kõik vastame Tema häälele; mõned elu ülestõusmiseks, teised hukkamõistmise ülestõusmiseks. Me kõik teame, ilma kahtluse varjuta, kes on Looja, kui Ta äratab meid surmaunest. Isegi need, kes on Tema ülimuslikkuse kõrvale heitnud, peavad paratamatult laskma oma keharakkudel vastata selle Jumala kutsele, kes on neid loonud. Sel hetkel saab kõigile külluslikult selgeks Tema vägi ja Tema õigus meile. Iga põlv kummardub ja iga keel tunnistab, et Jeesus Kristus on Issand.
Kuid iga inimene ei saa kuningriiki, sest kuigi koostisosad tunnevad oma Looja häält, on osa inimesi südames Ta hüljanud. Mõned äratatakse üles „hukkamõistmise ülestõusmiseks“. Neil ei ole tulevikku koos Jumalaga, keda nad ei armasta. Selle asemel, et elada jätkuvalt piinarikast elu Temast lahus, kõrvaldab Jumal nad pärast lõpukohut loodu hulgast.
Meie ees olev ülesanne on ülimalt tähtis: ilmutada Jumala iseloomu nii veenvalt, et meie maailm hakkab vastama Tema hääle loovale väele juba praegu, enne viimast kutset.
In English