„Kas me ei võiks lihtsalt kahekesi olla, omaette?“ Peter uuris mu nägu, lootes nõusoleku märki näha. Ma mõistsin kohe Peteri kahtlevust. „Ma saan aru sinu soovist olla omaette ja meil ei pruugi olla kohal palju rahvast, kuid tunnistajaid on vaja. Ristimine ei ole eraviisiline rituaal; see on ette nähtud olema tunnistajaks sind ümbritsevale maailmale. Sa ütled kogu maailmale, et usud, et Jeesus suri sinu pattude eest, ja et sa usud ka, et Ta tõusis surnuist üles ja on praegu elav. Veel enam, sa ütled maailmale, et sa usud, et Jumal on vana patuse loomuse maha matnud ja äratanud sind uuele elule Kristuses.“
Peteri puhul oli asi introvertsuses. Kuid teiste puhul tuleneb soov vaikse ristimise järele soovist hoida oma kristlust salajas. Riikides, kus kristlik usutunnistus võib tuua surmanuhtluse, on mõistlik diskreetne olla, kuid vabas läänemaailmas mitte.
Palju aastaid tagasi viisin ühe noore daami kaunisse ookeaniäärsesse parki, jalutasin temaga väikese luiki täis järve äärde, laskusin ühele põlvele ja palusin teda naiseks. Minu suureks kergenduseks oli ta vaimustuses ja valas isegi rõõmupisaraid. Ta ei suutnud kuidagi ära oodata, millal saab hakata planeerima ja kutseid välja saatma, et maailm saaks meie rõõmust osa.
Aga kujutagem ette, kui oleksin tema entusiasmi pidurdanud. „Mul on hea meel abielluda,“ väidan ma, „aga ma ei taha, et mu sõbrad arvaksid, et olin nii nõrk, et põlvitasin ja muutusin mingi tüdruku pärast tundeliseks. Lähme lihtsalt linnavalitsusse ja teeme selle eraviisiliselt ära ning pärast hoiame seda salajas.“
Kas üks mõistusega tütarlaps võtaks sellise ettepaneku vastu? Kristlus ei ole eraasi; juba oma definitsioonilt on Jeesuse usk fookusega väljapoole. Kõik, mida teeme ja ütleme, keskendub patus kadunud maailma päästmisele. Jeesus tuli „otsima ja päästma kadunut“ (Luuka 19:10) ja kuna meie soovid sulanduvad Tema omadega ühte, saab sellest ka meie missioon.
Me alustame oma elu Kristuses aktiivse kristlasena ja ütleme veest välja tulemise hetkel maailmale, mida Ta on meie heaks teinud.
In English