Jüngrid

Pärast Kristuse ristilöömist olid jüngrid abitud ja masendunud seltskond − nagu lambad ilma karjaseta. Nende Õpetaja oli hüljatud, hukka mõistetud ja häbistavale ristile naelutatud. Juudi preestrid ja ülemad olid põlastavalt kuulutanud: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse!“ (Matteuse 27:42)

Kuid seesama rist − seesama häbi ja piina vahend − tõi maailmale lootuse ja pääste. Jüngrid kogusid taas jõudu, lootusetus ja teadlik abitus olid kadunud. Nende iseloom oli muutunud ja neid ühendasid kristliku armastuse sidemed. Nad olid vaid tagasihoidlikud ja varatud mehed ning juutide silmis pelgalt kalurid, ainsaks relvaks Jumala Sõna ja Vaim. Kuid Kristuse jõus läksid nad välja tõest tunnistama ja vastuseisu võitma. Jumaliku sõjarüüga varustatult läksid jüngrid välja tunnistajatena rääkima imelist lugu hällist ja ristist. Ilma maise au ja tunnustuseta olid nad usukangelased. Nende huulilt tulid jumaliku kõneosavusega sõnad ja vägi, mis raputas maailma.

Need, kes olid Päästja hüljanud ja risti löönud, arvasid, et Tema jüngrid on arad ja rusutud ning valmis Issandast lahti ütlema. Oma hämmastuseks kuulsid nad Püha Vaimu väega antud selget, julget tunnistust. Jüngrite sõnad ja teod kujutasid oma Õpetaja sõnu ja tegusid ning kõik, kes neid kuulsid, ütlesid: „Nad on olnud koos Jeesusega ja Temalt õppinud.“

Kui apostlid läksid välja ja kuulutasid Jeesusest kõikjal, tegid nad palju sellist, mida Juuda juhid heaks ei kiitnud. Inimesed tõid oma haiged ja rüvedatest vaimudest vaevatud tänavatele, rahvas kogunes nende ümber ja need, kes said terveks, ülistasid valju häälega Jumalat ning andsid au Tema nimele, kelle juudid olid surma mõistnud, okaskrooniga pärjanud, piitsutanud ja risti löönud. − The Signs of the Times, 20. september 1899.