Nüüd on Jeesus valmis oma teenimistöö järgmiseks etapiks. Ristimisel oli Ta täidetud Püha Vaimuga. Kõrbes oli Ta määranud piirid tulevaseks võitluseks Saatanaga. Ta oli kutsunud jüngrid ja lõpetas nüüd ametisseastumise jutluse, milles esitas täiesti selgesõnaliselt oma kuningriigi põhimõtted. Seega on Ta valmis laiemaks teenimistööks. Kuid enne Tema laialdasema töö uurimist peame täheldama, et „rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest“.
Miks nad ei oleks pidanudki olema? Nad teadsid Teda kui harimatut puuseppa väikesest Galilea külast nimega Naatsaret. Ta ei olnud kirjatundja ega variser, vaid tavaline inimene, tööline. Jeesus ei olnud istunud Gamalieli ega ühegi teise õpetatud õpetaja jalge ees. Ta polnud midagi enamat kui vaid tahumatu ja ühiskondlikult madalal asuv puusepp. Kuid äkitselt ilmub Ta näitelavale ja esitab teenimistöö algusest peale kõige vapustavamaid väiteid. Tema saabumine on juudi ühiskonnale šokk.
Vaata Tema väljakutsuvat hoiakut õpetamisviisis. Erinevalt kirjatundjatest ei korranud Ta olulise mõtte väljendamiseks pikki tsitaate. Vastupidi, Ta väitis end olevat autoriteedi. Tema stiil oli „mina ütlen teile“, mitte „nii ja nii on öeldud“.
Kas panid tähele mõnda Tema väidet? Ta ütleb „ma olen tulnud“, mitte „ma sündisin“. Ja Tema kuulajad jäetakse imestama, kust Ta küll tuli. Ilmselt selle juurest, keda Ta väga isiklikult nimetab oma Isaks.
Aga tõenäoliselt kõige sügavamõttelisem mäejutluse väide Tema identiteedi kohta on Matteuse 7:22, kus Ta ütleb: „Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand.““ Ta ei kõhkle kinnitamast, et inimesed pöörduvad Tema kui Issanda, jumaliku isiku, poole. Pole ime, et Jeesuse sõnad vapustasid juute. Ta ei õpetanud lihtsalt autoriteetsel kombel, vaid väitis endale Jumala eelisõigusi võttes end Jumala olevat.
Nad olid vapustatud. Ja ka meie peaksime olema vapustatud. Probleem on, et Ta pole meie jaoks uus. Läänemaailmas on Ta nagu tuttav mööbliese. Meil on vaja näha Teda uue pilguga, et ka meie võiksime olla imelisest Issandast hämmastunud.
In English