Kui on mingi käsk, mis valimiste ajal popkultuuris esile tõuseb, siis on see Jumala keeld kellegi mainet rikkuda. Iga päev saavad meie osaks sihilikult väljamõeldud pooltõed ja moonutused kandidaatide kohta ning tavaliselt on enne valimisperioodi lõppu meil sellest kõrini. Aga kui oleme siirad, peame tunnistame, et oleme ka ise süüdi – kõik meist on inimeste mainet halvasti kohelnud või tundnud rõõmu nende lugude kordamisest, mis heidavad teistele halba valgust.
See ei ole tühiasi. Üks asi, mis on igaühel, vaatamata materiaalsele jõukusele, on tema maine. Maine püsib kauem kui vara ja ulatub isegi finantskrahhist kaugemale. Maine elab üle isegi surma ning on üks asi, mille tõesti surres maha jätad. Vara jagatakse kiiresti teiste vahel, kuid sinu hea nimi kuulub alati sulle.
Isegi kõige vaesemad meie hulgast võivad olla rikkad, kui jutt on iseloomust. Kui moonutame seda iseloomu valede loomise võikordamisega, võtame neilt kõige väärtuslikuma vara. Selles mõttes on valetunnistuse andmine käsk varguse vastu. See on seotud ka tapmise käsuga, sest teiste laimamine on nende elukvaliteedi ja rõõmu vähendamine nende üürikesel ajal siin planeedil.
Mäletan, kui istusin ühe vanema mehega, kes oli langenud kuulujuttude ohvriks − teda süüdistati milleski, mida ta kindlasti teinud ei olnud. Pisarad voolasid tema põski mööda, kui ta kirjeldas valu, mille põhjustas kogu elu hoolikalt hoitud maine hävitamine päevadega. „See on nagu padja katkilõikamine tuule käes,“ ütles ta. „Isegi kui inimene, kes seda tegi, tunnistab, et ta valetas, ei saa sa kunagi kõiki sulgi tagasi.“
Kui mõtled Kristuse eeskujule, siis ei tule teise inimese väärtuse vähendamine kristlasel kõne allagi. Kristus ei pidanud enda mainet millekski, et Ta saaks meie patusest minevikust hoolimata, pidada meid ühel päeval oma riigis kuningateks ja preestriteks. Meie roll siinpool auhiilgust on pidada teisi endast paremateks ja kaitsta oma ligimesi nii, nagu Jumal on kaitsnud meid (Kiri filiplastele 2:3−7).
In English