Päikese kummardamine on paganlike religioonide peaaegu universaalne joon, alates sumeritest Mesopotaamias kuni inkade, asteekide ja maiadeni Ameerikas. Suurem osa meie päikesesüsteemi keskmes oleva tähe jumaldamisest põhineb arusaamisel, et see hoiab elu maal – nii on paljud kultuurid ka Päikest eluandjaks hakanud pidama. Ilma päikeseta ei kasva vili ja elu maa peal ei saaks eksisteerida.
See uskumus oli nii valdav, et kui Iisraelil ebaõnnestus tõotatud maa väärreligioonist puhastamine, lasid nad end kergesti meelitada koos kaananlastest naabritega päikest kummardama. Hesekieli raamatus kirjas olev traagiline lugu näitab, et päikese kummardamine oli üks peamisi põhjusi, mis tõi kaasa Paabeli vangipõlve − Jumala oma rahvas kummardas päikest, kui see tõusis idast.
Kristlastena ei tunnusta me arvamust, nagu oleks päike elu algataja, kuigi elame maailmas, kus meile räägitakse, et me kõik oleme tehtud iidsest tähetolmust – suure paugu kõrvaltootest. Selle asemel kummardame me Teda, kes tegi päikese ja pani selle taevasse aegu tähistama . (1. Moosese 1:14)
Kuigi me ei kummarda päikest, mõistame siiski, et päikesevalgusel on elu hoidmisel oluline osa. Kuigi päike ei tekitanud meid, pani Jumal selle elu soodustama ja ülal hoidma. „Puhas õhk, päikesevalgus, mõõdukus, puhkus, liikumine, õige toitumine, vee kasutamine, usaldus Jumala väesse,“ meenutab Ellen White meile, „need on tõelised ravivahendid.“10 Kui oleme füüsiliselt haiged või vaimselt rõhutud, on päikesevalgus looduslik abivahend taastumisel: „Niisuguse rakendatuse abil ning õhu ja päikesevalguse ohtra kasutamisega võib kõhetunud invaliidi tervis ja jõud taastuda.“11
Väärreligioon ei vaata lihtsalt tähest endast kaugemale, et leida tõeline elu ja tervenemise Allikas, „õiguse päike“, kelle „tiibade all“ on paranemine. (Malaki 3:20) Paganate ebajumalakummardamist hüljates võime ikkagi sügavalt hinnata elu, mida Jumal hoiab üleval igapäevase päikesevalguse abil, ning võime tänada Teda elu anni eest, mille Ta on andnud.
In English