Varastamine tähendab võtta midagi, mis ei kuulu sulle. See on selle algse varga jälgedes käimine, kes soovis võtta seda, mis kuulus üksnes Loojale: Tema loodu ülistuse ja kummardamise. Sel vargal ebaõnnestus küll taevase trooni hõivamine, kuid langemisest ja taevast väljaheitmisest alates on Lutsifer varastanud seda, mis kuulub Jumalale. Ta on enda tähtsuse tundest − impulsist, mis ajendab iga varast − niivõrd pimestatud, et üritas Jumala Poja kummardamist endale saada.
Olles juba planeedi pettusekunsti abil endale saanud, pakkus ta, et müüb varastatud omandi tagasi vastutasuks jumaldava austuse eest, mis kuulub üksnes Jumalale. Ta pakkus, et hüvitab algse varguse veel suurema vargusega: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.“ (Matteuse 4:9)
Jeesus mõistagi noomis kuradit ja keeldus kummardamast, kuid Saatan ei ole alla andnud. Enne lõppu, kui Jeesus võtab endale selle, mis õigusjärgselt Talle kuulub, lavastab lohe oma viimase katse Jumala trooni anastada. Oma tavaliste pettusevahenditega − tunnustähti tegevad kurjad vaimud (Ilmutuse 16:14) ja tuli taevast (Ilmutuse 13:13) − ning sundusega (salmid 15−17) võtab ta endale selle, mis kuulub üksnes Jumalale. Siit õpib inimvaras oma kunsti − temalt, kes üldse varastamise leiutas. Sinule mittekuuluva võtmine ei ole üksnes kaasinimese vastu tehtud kuritöö, vaid see on ka oma elu kasutamine langenud inglite, mitte Jumala iseloomu näitamiseks. Vargus ei ole ainult vara võtmine, mis ei kuulu sulle, see on ka luba mässumeelsetele inglitele võtta sind. See on nõusolek teha endast oma isiku varguse kaasosaline. Sinu isik ehk inimene loodi algselt Jumala näo järgi Tema au näitamise eesmärgil. Lutsiferi jälgedes käimine tähendab müüa seda, mis ei kuulu sulle, ning röövida maailmalt võimalus näha sinu elus Jumalat.
Aus olemine jällegi tähendab näidata maailmale, missugune on Jumal tegelikult.
In English