Armuvihmad

Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise. Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. Me peame muutuma täielikult Kristuse sarnaseks. …

Paljudel ei ole suurel määral õnnestunud hilist vihma vastu võtta. Nad ei ole saanud kogu kasu, mida Jumal on nende jaoks varunud. Nad arvavad, et hiline vihm täidab puuduse. Nad kavatsevad oma südame avada, kui antakse armu kõige rikkalikum küllus, ning selle vastu võtta. Nad teevad kohutava vea. Töö, mille Jumal on inimsüdames alustanud oma valgust ja teadmisi andes, peab pidevalt edenema. Iga inimene peab oma vajadust mõistma. Süda tuleb tühjendada igasugusest rüvedusest ning Vaimu ligioluks puhastada.

Pattude tunnistamise ja hülgamise, innuka palve ja enda Jumalale pühendamisega valmistusid esimesed jüngrid Püha Vaimu väljavalamiseks nelipühapäeval. Sama töö on vaja teha ka praegu, ainult suuremal määral. Siis on inimesel vaja ainult paluda õnnistust ning oodata, kuni Issand teda puudutava töö lõpule viib. Jumal on see, kes alustas töö, ja Ta viib selle ka lõpule ning teeb inimese täielikuks Jeesuses Kristuses. Kuid varajase vihmana kujutatud armu ei tohi hüljata. Ainult need, kes elavad olevasoleva valguse kohaselt, saavad suuremat valgust. Kui me ei edene iga päev aktiivsete kristlike vooruste ilmutamises, ei märka me Püha Vaimu ilminguid hilises vihmas. − The Review and Herald, 2. märts 1897.