Joosija ja Hulda

Avaldatud 16.9.2022, rubriik Päeva sõna

Minge küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud! 2. Kuningate 22:13

Joosija oli oma varasest meheeast alates püüdnud kasutada oma mõjuvõimu kuningana selleks, et tõsta kõrgele Jumala püha seaduse põhimõtteid. Nüüd, kui kirjatundja Saafan luges talle käsuõpetuse raamatust, mõistis kuningas, et see raamat on tõeline teadmiste aare, võimas abi uuendustöös, mida ta väga soovis riigis teostada. Ta otsustas käia nende nõuannete valguses ning teha kõik võimaliku, et tutvustada rahvale selle õpetusi ja kui vähegi võimalik, edendada aukartust ja armastust taeva seaduse vastu.

Ent kas vajaliku uuenduse teostamine oli võimalik? Iisrael oli jõudnud peaaegu jumaliku kannatuse katkemise piirini. Varsti asub Jumal karistama neid, kes olid häbistanud Tema nime. Jumala viha oli juba süttinud rahva vastu. Murest ja õudusest haaratud Joosija käristas riided lõhki ja langes hingeahastuses silmili maha Jumala ette, anudes andestust paadunud rahva pattudele.

Tollal elas Jeruusalemmas templi lähedal naisprohvet Hulda. Halbadest aimdustest vaevatud kuningale meenus nüüd Hulda ja ta otsustas küsida Issandalt Tema sõnumitooja kaudu, kas tema kui kuninga võimuses on mingisugusel kombel päästa eksiv Juuda, kes oli hukatuse äärel.

Olukorra tõsiduse ja naisprohvetist lugupidamise tõttu saatis kuningas prohveti juurde kuningriigi tähtsaimad mehed. „Minge,“ käskis ta, „küsitlege Issandat minu ning rahva ja kogu Juuda nimel selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu, et teha kõige selle järgi, mis meie jaoks on kirjutatud!“ − The Review and Herald, 22. juuli 1915.

Jaga Facebookis