14. veebruaril 1990, pärast peaaegu 23 aastat kosmoses, oli kosmosesond Voyager 1 lõpetanud oma missiooni ja hakkas meie päikesesüsteemist lahkuma. Carl Sagani palvel lasi NASA sondi kaameral vaadata veel viimast korda tagasi maa poole ja teha 6 miljardi kilomeetri kauguselt pildi. Fotol, mis on tuntud kui „Kahvatu sinine täpp“, paistab maa päikesevalguses pisikese eresinise tolmukübemena, mis on vähem kui pikslisuurune. See on kainestav pilt, mis näitab, kui tähtsusetuna paistab meie maailm universumi ääretu avaruse kõrval.
Carl Sagan, kes ei olnud usklik, esitles suurepäraselt seda fotot Cornelli ülikooli publikule ja ütles: „Maa on väga väike lava ääretu kosmose areenil. … See kahvatu valguspunkt esitab väljakutse meie poosetamisele, kujuteldavale enesehinnangule, eksiarvamusele, et oleme universumis mingil eesõigustatud positsioonil.“4
Tänapäeva ateistide vaatenurgast on inimkond juhus, universumi füüsikaliste ja keemiliste reaktsioonide tulemus. Keegi ei kavandanud meid siia. Kui eksistents maa peal muutub raskeks ja elu katsumused meid rõhuvad, siis pole mõtet hüüda taeva poole, nagu tegi sageli psalmist, sest keegi ei kuula. Me oleme üksinda, kaugel ja tähtsusetud.
Kuid Piibel esitab teistsuguse vaatenurga. Me ei ole üksi, vaid oleme lausa Jumala universumi fookuses. Jeesus lihtsalt ei tule tagasi, et meid oma Isa majja kaasa võtta (Johannese 14:3), vaid Ta kavatseb tuua kogu oma operatsioonide keskuse siia maailma pärast seda, kui oleme tuhat aastat koos Temaga taevas elanud ja valitsenud. Me oleme langenud planeet, Jumala loodut kõige vähem ärateeninud paik, ja ometi on Ta otsustanud näidata oma armastava iseloomu suurepärasust kõige täielikumalt, saades üheks meist ja tehes sellest planeedist lõpuks oma isikliku kodu.
Kahvatu sinine täpp? Inimeste tehtud kaamera jaoks jah. Kuid Jumala Poja jaoks? Kindlasti mitte – see on paik, mis on eriliselt haaranud Tema südame – Tema, kes on teinud kogu ülejäänud universumi.
In English