Salmides 46 ja 47 võtab mõttejärg hoopis ootamatu pöörde. Siiani rääkis Jeesus, et meie õigus peab olema märksa suurem variseride ja kirjatundjate omast. Ta tõi meile kuus näidet selle kohta, kuivõrd valesti olid nad tõlgendanud Jumala seadust. Kuus korda vastandas ta nende tõlgenduse enda omaga.
Kuid nüüd, oma arutluse haripunktis, toob Ta kaks korda isegi tölnerid sisse. Miks küll? Miks mainida neid, kes olid kirjatundjatest ja variseridest vastupidises äärmuses? Kui variserid olid uhked, et nad on eraldunud kõigist paganatest (sealhulgas roomlastest), tegid ebaõiglased maksukogujad (tölnerid) vaenlasega koostööd. Kui variserid täitsid oma religioosseid kohustusi hoolikalt, ajasid tölnerid oma asju. Nad ei hoolinud religiooni headest külgedest. Nad olid mõnusalt ajaveetmise peal väljas.
Seetõttu oleme jällegi sunnitud küsima, miks tõi Jeesus oma näitesse sisse tölnerid, kui Ta oleks võinud ju öelda, et variseridki armastavad inimesi, kes neid armastavad, aga teie õigus peab olema märksa suurem nende omast?
Vastus näib olevat, et Jeesus rõhutas tõsiasja, et legalistlik religioon ja religiooni puudumine elavad samade põhimõtete järgi – selle maailma põhimõtete järgi. Lühidalt, kirjatundjate ja variseride tegelik õigus ei ületanud isegi tölnerite oma.
Nii variserid kui ka tölnerid premeerivad neid, kellele nad meeldivad, kes neid teretavad ning õhtusöögile kutsuvad. Kuid Jumala järgijate õigus on maailma omast radikaalselt erinev. Nagu on Jumal, peavad ka Tema järgijad õppima isegi oma vaenlasi õnnistama, armastama ja neile parimat soovima.
See on radikaalse religiooni tuum. See on tõelise kristluse ning kirjatundjate ja variseride õigust ületava õiguse tuum.
In English