Põletusohvrialtar kogudusetelgi eesõues viitas ettepoole, Kristuse ristile. Pühamu ise kujutas suuremat reaalsust taevas ja ohverdamine toimus väljaspool − just nagu Jeesus ohverdati väljaspool taevast pühamut, maa peal. Enn kui ohvriloom − Kristuse sümbol − eesõues surmati, pani kahetsev patune oma käe tema pea peale. Algkeeles on väljendatud natuke tugevamini, nagu oleks patune looma peale toetunud.
See annab mingil määral aimu, kui väga peab patune Kristuse ohvrile lootma. Selleks et nimetada Kristuse verd enda omaks, peame täielikult Jeesusele toetuma ning panema kogu oma lootuse Temale. Meie osa lunastusplaanis on toimida usus, tunnistada oma patud üles, anda end tervenisti Jumala halastuse kätte ning usaldada täielikult Kristuse teeneid. Me usume, et Rist ajab asja korda ja Kristuse veri päästab meid.
Huvitav on täheldada, et täpselt nagu ohverdamine leidis aset eesõues, kogudusetelgist väljaspool, toimub ka kogu see osa, mis on patusel lunastusdraamas, täielikult väljaspool kogudusetelki. Siit alates võtab asja üle preester ja viib vere kogudustelki sisse, et seda sümboolselt Jumala trooni ees esitada.
Patune ei sisenenud kogudusetelki, vaid pidi usaldama lepituse preestri hoolde, kes teenis tema eest nägemisulatusest väljaspool. See viitab meie rollile lunastusplaanis − me peame oma patud üles tunnistama ja neid kahetsema siinsamas, maailma välises õues, ning heitma oma koorma täielikult Jeesuse peale. Patused ei pääse oma tegude kaudu, vaid usu kaudu armu läbi (Kiri efeslastele 2:8). Pärast ülestunnistamist ja kahetsemist peame täielikult usaldama Jeesuse kui meie Ülempreestri teenistust taevases pühamus, kus Ta meie nägemisulatusest väljaspool tegeleb meie lunastusega. Me võime pöörduda tagasi igapäevaelu uurde uskudes, et Jumal teab, mida teeb, ja et kõik on tõesti turvaliselt Tema kätes.
„Sest me käime usus, mitte nägemises,“ kirjutas Paulus korintlastele (2. Kiri korintlastele 5:7).
In English