Kaheksateistkümnendal sajandil eraldus kristlastest rühm inimesi, kes hakkas end nimetama deistideks. Deism oli usk, mis põhines inimmõistusel, mitte jumalikul ilmutusel. Selle esilekerkimisele aitas kaasa teaduse kiire areng.
Deistid võtsid aluseks avastused, nagu näiteks Sir Isaac Newtoni avastatud gravitatsiooniseadus. Nad hakkasid käsitlema universumit kui suurt masinat, mis töötab loodusseaduste järgi iseenesest. Muidugi vajasid nad ikkagi Jumalat, kes loob masina ja täpsustab seda käitavad seadused, kuid deistidele tundus ilmselge, et kord juba käivitatud kosmiline masin võib ilma Jumala sekkumiseta üsna hästi töötada.
Niisiis ei tegelenud deistide Jumal ei Maa ega ka selle asukatega. Pärast loomist Ta niiöelda läks puhkusele ja jättis inimkonna omaette. Seetõttu ei uskunud deistid imesid, üleloomulikke ilmutusi ega muid jumalikke läbimurdeid inimeste asjadesse.
Mäejutlus astub kõigi selliste teooriate vastu võimsalt välja. Jeesuse inimesekssaamine oli jumalik läbimurre taevast maa peale, kuid enamgi veel, sama Jumal on Heebrealastele 1. peatüki järgi ka Looja-Jumal ning igapäevase eksistentsi toetaja ja alalhoidja.
Ellen White rõhutab Heebrealastele 1. peatüki ja Matteuse 5:45 õpetusi, kui ta kirjutab: „Maa ei too iseenesest igal aastal esile oma rikkalikke ande.... Jumala armu läbi vahelduvad siin suvi ja talv, külv ja lõikus, öö ja päev... Tema Sõna peale lokkavad taimed. ... Kõik hea, mis meil on, iga päikesekiir ja vihmapiisk, iga nisutera, iga eluhetk – kõik on armastuseand Jumalalt.“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 74, 75)
Tänu Jumalale, et Ta „laseb .. oma päikest tõusta“ ja „vihma sadada“!
In English