Jumala õigus ülistusele tugineb sellele, et Ta on Looja. „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge,“ kuulutavad kakskümmend neli vanemat, „sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!“ (Ilmutuse 4:11)
Meie praegune teadmine elu kohta pakub hämmastavaid tõendeid sellest, kui kaugele on inimkond Loojast Jumalast läinud. Me isegi lõbustame end surmaga; iga järgnev põlvkond näeb rohkem vaeva, et surmastseenid oleksid realistlikumad. Juba ammu möödusime moraalsest piirist, mille määrasime endale filmitööstuses Haysi koodeksiga, mis sätestas, et mõrva ei tohi ülistada ega esitada nii, et see propageeriks kujukat vägivalda.
Võib-olla kõige rabavam väljendus patu rikutusest ilmnes ligi kaks tuhat aastat tagasi, kui − nagu Peetrus välja toob − nõudsime tuntud tapja vabastamist, väites, et tema patud on tühised, ning seejärel nõudsime meie enda Looja surma. Kui näeksime risti inglite vaatenurgast, siis mõistaksime, miks sai Kolgatast viimane õlekõrs, punkt, kus kurat heideti lõplikult ja alatiseks välja (Ilmutuse 12:10, 11). Ristil ilmnesid Saatana mässumeelsus ja ülim patune rikutus täielikult. Seal suunasid Jumala enda loodolevused Saatana viha elu Autori vastu ja nõudsid Tema ristilöömist. Ristil on Jeesus „kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu“ (Kiri heebrealastele 12:3).
Ükskõik missuguse Jumala käsu rikkumine on patt, aga võib-olla näeme patu võigast olemust kõige selgemini siin, tapmise teema juures. See on see, kus patused ründavad kõige täielikumalt Jumala loodut, hävitades selle, mis oli loodud Tema näo järgi.
Ja siin, ristil, näeme Jumala armastuse võrratut heldust kõige säravamalt. Ta ei äratanud üksnes oma Poega surmast, vaid pakub sama ka meile − et ta pöörab patu palga täielikult teistpidi ja äratab meid ühel päeval uuele elule Jeesuses.
„Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“ (Johannese 17:3)
In English