Isikliku ebakindluse avalikustamiseks ei ole kindlamat moodust kui nimedega kiitlemine. See on nende kuulsate ja mõjukate inimeste nimede sihilik mainimine, kellega sa (loodetavasti) oled kohtunud, et veenda teisi, et liigud kõrgemates ringkondades, kui sa arvad.
Need aga, kes on tegelikult seotud või mõjukad, tunnevad harva vajadust teistele muljet avaldada sellega, et nimetavad inimesi, keda tunnevad.
Maailmast lahtiütlemise juures on tore see, et see paneb kõik selle planeedi võimsad, mõjukad ja jõukad inimesed tagasi õigesse perspektiivi: nad on lihtsalt inimesed, kellel on juhtumisi rohkem. Ja mõnikord see „rohkem“ võib hoopis siduda inimest selle maailmaga, nii et Jeesuse järgimiseks on raskem kõike maha jätta.
Kui oled kord näinud Jeesust läbi Kolgata valguse ja mõistnud Tema suurepärast andi − andestust ja lunastust risti kaudu −, siis tühised inimesed ei avalda sulle enam muljet muul juhul, kui sa juhtumusi näed neis põgusalt Kristuse iseloomu. Inimese elus võib olla üks kõige vabastavamaid hetki see, kui ta mõistab, et Euroopa kroonitud pead, kongressi ja parlamendi liikmed ning tööstusharude juhid on kõik risti jalamil võrdsel alusel. Ükski inimeste seadus ei suuda kunagi saavutada inimeste sellist õiglust nagu Jeesus.
Kui sa hakkad kord mõistma, et Jumal pakub Jeesuse kaudu otsest ligipääsu oma troonile, siis ei ole raske jätta selle maailma võimustruktuure või loobuda patuse maailma prioriteetidest sinule. Kuigi Piibel nõuab, et usklikud austaksid valitsusi, mille all nad leiavad end olevat − nii kaua kui see on võimalik Jumala tahet rikkumata −, võivad andeks saanud patused tunda rõõmu tõsiasjast, et meile pole lihtsalt ainult andestatud, vaid me oleme tõeliselt vabad alustamaks sellist elu, nagu oleks Jumala riik juba saabunud.
Nagu selgub, on ka Jeesus nimedega kiitleja, kuid Tema teeb seda hoopis teistmoodi kui meie. Ükski inimene ei ole Jeesusest mõjukam, aga lõppude lõpuks on nimi, millega Talle meeldib taevas kiidelda, sinu oma.
In English