Kas oled tähele pannud, et Ilmutusraamatus sisalduvad ülistuslaulud keskenduvad Jumala headusele ja õiglusele? Uurigem neid laule. Esimesed laulud on kirja pandud Ilmutusraamatu 5. peatükis. Siin räägitakse, et vaid Jeesus on väärt avama pitsereid, kuna Ta suri inimkonna eest Kolgatal.
Järgmise ülistuslaulu leiame kohast, kus kirjeldatakse seitsme nuhtluse väljavalamist. Vähemalt kolm korda ülistatakse seal Jumala õiglust ja ustavust. „Õige oled sina, kes oled ja kes olid ja kes tuled, sina Püha, et sa nõnda oled kohut mõistnud!“ hüüab ingel, kes valab välja kolmandat nuhtlust. Altar vastab talle: „Jah, Issand Jumal, Kõigeväeline, tõelised ja õiged on sinu kohtumõistmised!“ (Ilm 16:5, 7, vt ka Ilm 15:3, 4)
Kolmas ülistuslaul kõlab stseenis, mis kirjeldab Kristuse teist tulekut. 19. peatükk algab ülistusega: „Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal!“ Veidi hiljem kujutatakse Kristust tulemas valgel hobusel ning Ta on „Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.“.
(s 11)
Miks räägitakse nii palju Jumala õiglusest? Vastus peitub päästeplaanis eneses. Kui seadus mõistab surma kõik, kes on sellest üle astunud – ja kuna kõik inimesed on seda teinud –, siis kuidas saab Jumal mõned patused päästa, aga teisi mitte? Ja kas arm (andestuse andmine mõnele inimesele nende patusele elule vaatamata) pole nii ebaõiglane, kui üldse olla saab?
Just siin on oluline mitte unustada risti. Kuna Jeesus suri minu eest ja mina olen selle ohvri usus vastu võtnud, saab Jumal mulle andestada. Ta on säilitanud oma õigluse, kinnitades seaduse ja sellest üleastumise karistuse muutumatust, kuid Ta saab Talle ohvri tõttu osutada ka armu neile, kes seda igatsevad. Meie usu keskmes on rist.
In English