Kolledži ajal viibisin sageli Briti Kolumbias Victorias seadusandliku kogu hoonetes, sest mulle meeldis jälgida selle kogu liikmeid küsimuste ajal - ajal, mis oli pärastlõunal eraldatud opositsiooniparteile, et nad saaksid küsimusi esitada. Ühel päeval külastajate galeriist lahkudes sattusin saalis kokku provintsi peaministriga; ta oli vaenlike ajakirjanike massi käes lõksus.
Tal ei olnud aimugi, kes ma olin, aga kui ta nägi mind üle saali tulemas, haaras ta kinni võimalusest piinad lõpetada ja end reporteritest vabaks murda. „Hei!“ hõikas ta mulle, nagu oleksin kauakadunud sõber, „rõõm sind näha!“ Ta tuli minu juurde, pani käe õlgade ümber ja ütles „Lähme kõnnime veidike.“ Me kõndisime mööda koridori tema büroo poole. Kui fuajeesse astusime, ootasid temaga kohtumist mitmed mõjukad inimesed; tundsin mõned neist uudiste järgi ära.
„Ma tulen mõne hetke pärast,“ ütles ta neile ja viis mind siis neist mööda oma kabinetti. Ta sulges ukse, palus mul istuda ja uuris kümme minutit minu elu kohta, enne kui tõusis ja mulle head soovis. Kuigi olin riietatud närusesse kampsunisse ja lõhkikäristatud teksadesse, oli see provintsi kõige mõjukam mees kohelnud mind nii, nagu kuuluksin tema ametkonda.
Enamik inimesi veedavad oma elu traagiliselt, üritades haarata Jumala trooni või mängida Jumala rolli oma elus. Lõppkokkuvõttes on see kaotatud lahing – mitte keegi peale Jumala ei istu kunagi sel troonil, sest ainult Jumal on Looja. Kuid Jumala valitsuse vastu võitlemises on kurb iroonia: lõpuks soovib Jeesus tegelikult jagada oma trooni nendega, kes on valmis Talle järgnema. Ta soovib, et istuksid koos Temaga taevasel kohal. „Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile,“ lubab Jeesus, „nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile.“ (Ilmutuse 3:21)
Võti meelerahu juurde selles maailmas on usaldus Jumala heldusesse; Ta ei valitse seda universumi mitte enda, vaid meie pärast.
In English