JEESUS SAI PATUKS MEIE ASEMEL

Kui meie hingamispäevakooli õpetaja Everett Duncan jagas mõtteid selle salmi üle, võttis sõna üks meie klassi liige, Tony. Ta rääkis, et püüdis jagada sõnumit Kristusest ühe oma naabriga – jumalaeitajaga. Tony püüdis rääkida talle Jeesusest, kes suri meie eest.

“Mis suur asi see ka ära pole,“ vastas naaber. “Miljonid sõdurid on su rnud oma riigi eest.”

Klass asus vestlema risti tähenduse üle, et anda Tonyle mõtteid, mida kasutada siis, kui ta järgmisel korral oma naabriga Jumalast räägib. Meie õpetaja meenutas meile, et “Jeesus oli ainuke isik, kes sündis siia maailma eriliselt selleks, et surra.” Jeesus, Jumal inimlihas, tuli meie maailma tead- misega, et Ta peab hukkuma.

Keegi tõi esile mõtte, et siis, kui Jeesus sai “patuks meie asemel”– surma kaudu ristil – oli Tema õlul kogu maailma patukoorem, “patu lõpused”. Need rõhusid Tema õlgu, kuid enam veel Tema mõistust ja südant. Iga päev oma elust seisis Ta silmitsi tajumisega oma saabuvast surmast pattude eest.

Kui meie teeme pattu, võib süütunne vaevata meid kogu ülejäänud elu. Ent see pole midagi võrreldes süüga, mida Jeesus kannatas Kolgatal. Kõige ääretum valu, mida Kristus talus, oli hirm saada lahti rebitud Oma Isa lähedusest just sel ajal, kui meie pattude süü karistus rutjus Jeesuse südant. Lõpuks murdus Kristus nende koormate all ja suri. Ja justkui polnuks see veel kõik, leinab Jeesus jätkuvalt tänaselgi päeval nende pattude pärast, kes Teda põlgavad ja tegelikult Ta hülgavad.

Miks oli Jeesus valmis surema, kandma meie patud? “Et me temas võiksime saada Jumala õiguseks.” Jumala õiguseks saamisel on kaks hästituntud aspekti. 1. Jeesus andestab meile ja kõrvaldab meie patud, kuid veelgi enam – Ta arvestab meie arvele taevas oma patuta elu aruande. 2. Ja justkui poleks see veel kõik, on Ta meiega iga päev, jagades meile Tema õigust, rikastades meie elu Tema lähedusega, kui kasvame üles Temas. Mitte ükski olevus universumis ei saa olla võrdväärne kõige sellega!



Daniel R. Guild