Üks Uue Testamendi kõige laiahaardelisemaid õpetusi on õpetus Kristusest kui seaduse ja prohvetite ettekuulutuste täitjast. Kristliku usu ja Uue Testamendi keskpunkt on Kristus ristil. Kas oled kunagi võrrelnud evangeeliumeis kirjapandut teiste elulooraamatutega? Evangeeliumid on vägagi veidrad biograafiad – nad keskenduvad eelkõige Kristuse viimastele päevadele siin maa peal, Tema surmale ja ülestõusmisele.
Tähtsate inimeste elu kirjeldavatest raamatutest on evangeeliumid sootuks erinevad. „Tavaline“ elulookirjeldus pühendab sadu lehekülgi peategelase elule ja ettevõtmistele ja vaid viis kuni kümme lehekülge tema surmale. Raamatu autorit ja selle lugejaid huvitab peamiselt inimese elu.
Evangeeliumid on maailma kirjandusajaloos sellest vaatepunktist vaadatuna väga ainulaadsed. Nende keskmeks on peategelase surm. Johannes pühendab sellele teemale ligi poole oma raamatust. Veelgi imelikum – evangeeliumide tegelane ei surnud kangelaslikku surma. Paistis, et Ta oli oma surma hetkel isegi Jumalast maha jäetud (Mk 15:34), sest, nagu kirjutavad evangeeliumide autorid, Ta kandis kogu maailma patte ja suri kõikide inimeste üleastumiste tõttu.
Just seepärast on Jeesuse vere valamine Uue Testamendi autoritele ja ka meile nii oluline. Kõikjal, kus Uus Testament kirjeldab päästeplaani, keskendutakse Kristuse verele. Me võime lugeda, et Kristuse on „Jumal ... seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu“ (Rm 3:25), „Temas on meil lunastus tema vere läbi“ (Ef 1:7), me oleme „tema vere läbi… saanud õigeks“ (Rm 5:9) ja Jumal otsustas, „lepitada tema läbi enesega kõik, … tehes rahu tema ristivere läbi“ (Kl 1:20).
Aitäh, Jeesus, et täitsid seadust oma elus ja surmas. Tänan Sind, et võtsid minu eest enda peale surmanuhtluse, et mul oleks Sinus ülestõusmise elu. Aitäh, et oled Jumala Tall.
In English