Kümnendas klassis käisin Ottawas parlamendihoones külas. Üks Kanada senaator oli kutsunud meie klassi senatisaali, kus meil lubati senaatorite laudade taga istuda. Kuid minu tähelepanu köitis ruumi eesosas asuv suur tool − kuninganna jaoks reserveeritud istekoht. Selle ümber oli nöör, et takistada külastajatel sinna pääsemist.
Ma ei suutnud vastu panna. Kui külaskäik hakkas lõpule jõudma, hüppasin üle nööri ja istusin kuninganna kohale. Ma ei tea, kui paljud külastajatest on aastate jooksul sama teinud, aga ma tean, et see on trikk, mida kogu inimkond on üritanud teha Jumalaga.
Teises kirjas tessalooniklastele kuulutab Paulus ette „hukatuse pojast“, kes tahab endale nõutada Jumala trooni. Seda tehes käib „seadusevastane inimene“ Lutsiferi enda jälgedes, kes soovis istuda universumi troonile (Jesaja 14:13, 14).
Kuid „seadusevastane inimene“ ei ole selles väljakutsuvas teos üksinda. Ta seisab lihtsalt kogu inimkonna eesotsas, kes alguses Eedenis Jumala valitsust ei tunnustanud ning on sellest ajast peale üritanud Jumala autoriteeti vägivaldselt omastada. Peale Kristuse oleme me kõik samas asjas süüdi: me üritame istuda Jumala troonile, seada Tema nõuanded kahtluse alla ja otsustada asjade üle ise. Tagajärg on traagilisel kombel peaaegu alati sama – see lõpeb südamevalu või lausa otsese katastroofiga.
Üks asi on näidata näpuga suurtele institutsioonidele, mis sobivad ilmselgelt Pauluse kirjeldusega; hoopis teine asi on mõista oma kaasosalust vastuhakus. „Seadusevastasel inimesel“ ja „vürstil, kellel on meelevald õhus“ (Kiri efeslastele 2:2) ei oleks, keda valitseda, kui ei oleks miljoneid omakasupüüdlikke alamaid, kes on nõus nende juhtimist järgima. Kurjus valitseb, sest inimesed on valmis seda vastu võtma või vähemalt ei ole valmis vastu võtma Kristuse pakkumist, et selle haardest vabaneda.
Kui kristlased tõotavad maailmast lahti öelda, tunnistavad nad, et on aeg lõpetada üle nööri hüppamine, et istuda istmel, mis ilmselgelt ei ole nende kohta.
In English