Jeesus täidab Vana Testamendi seadust ja prohveteid. Ja Ta teeb sama Uues Testamendis, kui sureb meie kõigi eest Kolgata ristil. Ta suri minu asemel, võttes seega enda peale seaduse karistuse, kuid Ta täitis ka ohverdamise tseremoniaalse seaduse tähenduse.
Ohverdus on keskne keelend, mida Uue Testamendi kirjutajad kasutavad Kristuse surma tähenduse ja evangeeliumi tähenduse kirjeldamiseks. Juudi süsteemi keel ja kujundid tungivad läbi Uue Testamendi arutluste. Nii nimetab Ristija Johannes Jeesust „Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu“ (Johannese 1:29, RSV); Paulus ütleb, et „meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud“ (1Kr 5:7). Ja Peetrus kuulutab: „teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega“ (1Pt 1:18, 19).
Kuid just Kiri Heebrealastele oma ulatusliku Jeesuse töö ja juutide ohverdamissüsteemi võrdlemisega on see, mis kõige selgemini esitab Kristuse surma ohvrina inimkonna patu eest. „Ilma verevalamiseta,“ väidab Heebrea kiri, „ei ole pattude andeksandmist. Seega tuli nende riitustega puhastada taevaste asjade koopiad [juutide ohverdamissüsteem], aga taevased asjad ise puhastatakse neist paremate ohvritega“ (9:22, 23, RSV). Jeesus on „üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu“. (s 26) Kuna „on võimatu, et härgade ja kitsede veri võtaks patte ära“, „tõi [Kristus] kõigi aegade jaoks üheainsa ohvri pattude eest“ (10:4, 12, RSV).
Ikka ja jälle oleme näinud, et Jeesus täitis seaduse mitte ainult oma elus ja õpetuses, vaid ka oma surmas.
Mul on Päästja, kes suri minu asemel.
In English