Kui Jumal valis Kristuse ihu sümboliks leiva, valis Ta millegi, millega suudab siin planeedil põhimõtteliselt igaüks end seostada. See on peaaegu universaalne toode, millest peaaegu igal maailma kultuuril on mingi versioon olemas. Leib on nii laialdaselt levinud, et sellest on saanud olulise toitaine sümbol, ilma milleta me ei suuda elada. Näiteks lääne kultuuris nimetame pere tähtsaima palga saajat leivateenijaks. Lähedaste sõprade kohta öeldakse kompanjonid ja see mõiste tuleneb ladinakeelsest liitsõnast, mis kirjeldab inimesi, kellel on ühine leib (sõnades com – „koos“ ja panis − „leib“).
Kui Jeesus võrdles oma murtud ihu leivaga, üritas Ta rõhutada, kui väga me Teda vajame. Rist ei olnud tühine lisakulutus ega Kristuse maapealset teenimistööd kaunistav garneering. Ilma ristita ei suudaks inimesed ületada tohutut lõhet inimkonna ja Tema vahel, kes annab meile elu anni ning meil oleks oodata ainult patu palka − surma.
Iga nädal, kui preestrid asendasid pühamus kõige pühamas paigas laual kaksteist leivapätsi, puutusid nad kokku meenutusega sellest, et meie elu sõltub Looja kohalolust. Jumal on tähtsaim toiduaine, miski, milleta inimkond sureks.
Elamiseks on üks tingimus: sa pead leiba sööma. Ei piisa teadmisest, et Jumal on olemas või et Ta on kogu universumis ainus tõeline elu Allikas. Kristlik usk ei ole pelgalt nõustumist vajav uskumuste kogum vaid see on elav suhe Loojaga. Leiva ostmine ja riiulis hoidmine ei hoia sind elus − sa pead leiba tarbima.
Ja sama mõjus elava Leiva sümbol, nagu oli pühamus, esineb ka Uue Testamendi osasaamisteenistuses. Ei piisa teadmisest, kes on Jeesus. Ei piisa isegi teadmisest, et Piibel on tõde. Sa pead anni vastu võtma ja lubama Kristusel oma elu radikaalselt muuta. Kristlus on alistumine, protsess, milles usklik hülgab isekad soovid, lubab Püha Vaimu oma südamesse ja mõistusesse, et toita kogu olemust.
In English