Mitte igasugune religioon pole seotud usuga. Mitte igasugune religioon pole kristlus. Mitte igasugusest usust pole abi. Mõned inimesed oleksid paremad ilma usuta või vähemalt sellise usuta, mis neil on.
See tõde peab paika eriti nende inimeste puhul, keda usk muudab karmimaks. Võtame näiteks tervisereformaatorid, kes ärrituvad oma pereliikmete või sõprade peale, kes pole niisama ranged kui nemad. Või võtame inimesed, kes plahvatavad, kui keegi katkestab nende mõtisklushetke Jeesuse elu üle. Me võime ka kujutleda õpetusliku puhtuse taotlejat, kes kaotab oma armastusväärsuse, kui keegi temast mõnes õpetuse punktis või piiblitõlgenduses erineb.
Sellised inimesed on muutunud paadunuks oma niinimetatud religiooni tõttu. Nad liiguvad vales suunas – suunduvad Jeesusest eemale.
Nüüd ära saa minust valesti aru. Tervisereform, ustav pühenduselu ja õige õpetus on olulised.
“Miks?“ kuulen ma mõningaid küsimas.
Sest haiged inimesed on pahurad ja neil on raske teiste vastu täiel määral armuline olla. Tervisereformi eesmärk on meid paremini ette valmistada halastava armastuse elu elamiseks. Sama võib öelda ka pühendushetke piibliuurimise kohta. Need, kes käivad koos Jeesusega, peaksid käituma kõige rohkem Tema moodi. Ja õpetuslik õigsus peaks aitama meil paremini mõista Jumala armastust, et saaksime seda täielikumalt kogeda.
Aga kui mõni meie niinimetatud religioosne kogemus karmistab meie elustiili nii, et muutume karmimaks ja vähem halastavaks, oleme kristlikust usust kaugenenud – mitte osaliselt, vaid täielikult.
Jeesuse usk muudab meid mitte karmimaks, vaid halastavamaks. Kui sellel sellist mõju pole, oleme sattunud valesse kogemusse – ükskõik, mis see on, aga see pole Jeesuse usk.