Kuulsin kord lugu Jacob Brightist, kes kohtas linnast koju tulles suurde hätta sattunud vaest külameest, kelle hobune oli õnnetuses viga saanud, nii et ta tuli surmata. Inimesed kogunesid mehe ümber ja ütlesid, kui väga kahju neil on. Jacob pöördus kõige valjemini kaastunnet avaldanud mehe poole ja sõnas: „Minul on kahju 50 dollari eest. Kui kahju sinul on?“ Ning ta lasi korjanduseks ringi käia kaabu, et osta sellele vaesele mehele uus hobune.
Halastav kristlane olla tähendab enamat kui suhtumist. See on ka tegu – halastus on väljavoolav armastus.
Enne kui armastus saab välja voolata, tuleb endast väljapoole vaadata. William Barclay sõnadega: „Halastus on enesekesksuse vastand... See on isekuse vastand.“
Üks teoloog on välja pakkunud, et „kogudus on iseendale surnud ja Kristusele elavate inimeste osadus.“ Halastus ilmneb siis, kui armastus iseenda vastu on asendatud armastusega Jumala ja kaasinimeste vastu.
Halastus on südame hoiak, millest sünnivad konkreetsed hoiakud konkreetsete inimeste suhtes. Seega võib Ellen White tõemeeli öelda, et „lahked sõnad, kaastunnet väljendavad pilgud ja tunnustamine oleksid paljude raskustes ja üksildaste inimeste jaoks nagu klaas külma vett janusele. Kaastunnet väljendav sõna ja lahke tegu kergitaks koormaid, mis lasuvad raskelt väsinud õlgadel. Ja iga omakasupüüdmatu lahkuse sõna või tegu väljendab Kristuse armastust kadunud inimkonna vastu.“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 23)
Miks seda edasi lükata! Miks mitte alustada täna hommikul ootamatu lahkusega oma mehe või naise vastu? Miks mitte alustada tööpäeva heateoga kolleegile? Miks mitte üllatada oma vanemat või last? Täna on Jumala halastuse edasiandmise päev. Mitte keskpäeval ega pärast tööd, vaid nüüd kohe… ja ka siis.
In English