Lahti ühendatud

Avaldatud 3.2.2021, rubriik Päeva sõna

Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!“ 2. Moosese 2:15−17

Paljude inimeste jaoks tundub hea ja kurja tundmise puust söömise karistus üsna karm. Elame maailmas, mis on kuritegevusest küllastunud ning meie inimmõtteviisi jaoks paistab keelatud vilja söömine nagu küpsise näppamine − see on üleannetu, kuid mitte kuri.

Ent mida enam Piiblit lugeda, seda selgemaks asi saab. Jumal on universumi ainus elu Allikas. Lisaks sellele, et Ta on kõik loonud ja „kõik püsib koos temas“ (Kiri koloslastele 1:17), „annab [ta] kõikidele elu ja õhu ja kõik“, nagu ütles Paulus oma kuulajaskonnale Ateenas (Apostlite teod 17:25). Kui Aadam ja Eeva otsustasid Jumalale mitte kuuletuda, tegid nad teadliku valiku lõpetada Tema usaldamine. Nad ei tunnustanud Tema autoriteeti ning astusid vabatahtlikult Tema kuningriigist välja.

Erinevalt Jumalast ei ole inimesed iseenesest eksisteerivad. Me sõltume oma eksistentsis elu Allikast. Mis juhtub siis, kui rikud oma ühenduse elu Allikaga? Sa sured. See on loomulik tagajärg.

„Aga mina olen pattu teinud ja ma ei ole surnud!“ protestib mõni. Tõsi, sa ei ole surnud − veel. Meie olukord on sarnane elektrilisele ventilaatorile, mis järsku seinast välja tõmmatakse. Labad võivad veel mõne minuti ringi käia, kuid lõpuks aeglustuvad ja jäävad seisma. Auto, millel saab kiirteel bensiin otsa, võib enne seismajäämist vabajooksuga veel mõnisada meetrit edasi sõita, aga seisma ta jääb. Kogu meie maailma kahjustas valik, mille tegime end Jumalast eraldades ning lagunemise märke on kõikjal. Maailm siiski töötab veel, kuid jääb aeglasemaks.

Kui vaatad 1. Moosese raamatus järjest lühenevaid eluigasid, siis näed, et ligi tuhandeaastasest elueast on saanud umbes sada aastat. Kui Jumal ütles meie esivanematele, et patu tagajärg on surm, siis ei olnud see ähvardus. See oli hoiatus − meeldetuletus, et me vajame elamiseks Teda. Ta osutas vastuhaku loomulikule tagajärjele.

Lugu ei ole siiski lootusetu. Piibel meenutab meile: „Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“ (Johannese 1:4, 1968) Parim viis selle kasutamiseks tänapäeval? Kasuta and ära − otsi iga võimalust, et taas Loojaga ühendust saada.