Probleemi tunnistamine

Avaldatud 2.2.2021, rubriik Päeva sõna

Siis ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?“ Ja Aadam vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.“ 1. Moosese 3:11, 12

Ühel pärastlõunal, kui meie noorim tütar oli alles väike, leidsime ta vannitoast, käes peaaegu tühi hambapastatuub. Tuubi sisu oli kõikjal ruumis laiali: hambapasta oli peeglil, kapil, seintel ja vannitoavaibal. „Kas sina pigistasid kõik hambapasta välja?“ küsisime uskumatult.

„Ei!“ vastas ta empaatiliselt.

„Mõtle nüüd järele!“ käskisime. „Sinu käes on tuub! Kui sina ei teinud seda, kuidas see siis juhtus?“ Pean tunnistama, et olin pettunud, kui kehvasti ta minu taibukust hindas. Tema vastus? „See juhtus täitsa iseenesest!“

Patt on tekitanud kangekaelse tahtmatuse võtta oma tegude eest vastutust. Vaata vaidlushimulist maailma, milles elame. Kui miski läheb valesti, on see alati kellegi teise süü. See tuleneb uhkusest, moonutatud enesearmastusest, mis on valmis enda kaitsmiseks teised ohverdama.

Nii on toimunud sellest hetkest peale, kui me esimest korda Jumalale vastu hakkasime. Oli tundide küsimus, millal Aadama ja Eeva asja omandatud patune loomus end ilmutas. „See polnud minu mõte puust süüa,“ ütles Aadam Jumalale. „See oli mu naise süü! Veelgi enam, see on sinu süü, et sa ta üldse lõid!“

Patusel inimsüdamel on jahmatav võime vastutusest kõrvale põigelda. Tundub, et suudame õigustada igasugust käitumist ja vahele jäädes süü kerge vaevaga teiste kaela veeretada. Eeva tegi sama. „Madu pettis mind, ja ma sõin,“ kinnitas ta (1. Moosese 3:13, kursiiv lisatud).

Kuid Jeesus on radikaalselt teistsugune. „Viimne Aadam“, nagu nimetab Jeesust Paulus (1. Kiri korintlastele 15:45) käsitles asja väga erinevalt. Kui Ta oli ilma patuta, „laitmatu ja puhas Tall“ (1. Peetruse 1:19), sai Ta „patuks meie asemel“ (2. Kiri korintlastele 5:21). Ta jättis end ilma väärikusest ja suursugususest, mis Tal oli isa juures, ning eelistas alandlikult kadunud patuseid endale. Jumala armastus on patuste uhkusega teravas kontrastis ning see vaigistab kõik väited, nagu oleks Jumal meelevaldne või Tema valitsus Talle endale kasulik. Rist on Jumala vastumürk meie uhkusele. Mis valik on meil Kristuse anni valguses, kui vaid alandlikult tunnistada, et me oleme tõepoolest patused, kes vajavad Päästjat?

Jaga Facebookis