On midagi, mida me ei tohiks kunagi unustada seoses Jeesuse käsuga Teda otsida. See on see, et Ta käskis seda sellepärast, et Tema juba otsis meid. See oli Tema lihakssaamise eesmärk. Ta tuli „otsima ja päästma kadunut“ (Lk I9:10). Nii nagu Jumal otsis Eedenis patukoormaga Aadamat, nii tuli Jeesus otsima ka meid. Ta otsib meid ikka veel, ta seisab endiselt meie südame ukse taga ja otsib sissepääsu. Suur küsimus on, kas me laseme Ta sisse?
Tingimuseks, mille alusel tuleme Kristuse juurde või laseme Ta sisse, ei ole meie väärilisus, vaid meie kadunud olemine. Meie vajadus olla puhastatud kõigest ülekohtust suunab meid vastama Tema initsiatiivile, mille peale palume, otsime ja koputame, et saada Jumala andestuse osaliseks.
Meile on antud käsk paluda, ja seepeale meile antakse. Ellen White on kirjutanud, et „kui sa tuled tõelise kahetsusega, pole vaja pidada end ülbeks, paludes seda, mida Issand on tõotanud. Kui sa palud õnnistust, mida vajad, et saaksid täiustada iseloomu Kristuse sarnaseks, kinnitab Issand sulle, et sa palud vastavalt tõotusele ja see tunnistatakse õigeks. See, et sa tunned ja tead, et oled patune, on piisav alus palumaks Tema halastust ja kaastunnet“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 130, 131).
Otsimine ja koputamine tähendab, et me jätkame palumist. Neljandat õndsakskiitmist uurides tõdesime, et meie nälg ja janu õiguse järele ei ole ühekordne sündmus. Vastupidi, kristlane tunneb pidevalt oma puudusi ning nälga ja janu õiguse järele, mida ainult Jumal saab pakkuda. Küsimine, otsimine ja koputamine on paralleelne selle pideva nälja ja janu tundmisega. Jumal vastab pidevalt usupalvele ja annab meile seda, mida oleme palunud. Tema armuvaru on piiramatu.
Issand, aita mul õppida otsima kõige tähtsamat! Aita mul igatseda Sinu armu!
In English