Mõtted tänaseks
Pean tunnistama, et sageli tunnen Geehasile mingis mõttes kaasa. Olen kindel, et prohveti teenri töö ei olnud kõrgesti tasustatav. Äkitselt paistis ootamatu boonus. Ülemusele tuli külla prestiižikas Süüria kindral, kes soovis raskest nahahaigusest terveks saada. Ja tõepoolest, kindral Naaman pääses oma surmavast haigusest. Pole ime, et see mees oli äärmiselt tänulik. Ta oli kaasa toonud vankritäie kingitusi ja soovis need Eliisale jätta, kuid hoolimata Naamani survest keeldus Eliisa ühtki kingitust vastu võtmast.
Geehasi näeb seda kõike. Ei saa teda süüdistada, et ta ei mõistnud Eliisa reaktsiooni. On täiesti mõistuspärane, et ta kahetses prohveti keeldumist kõigist kingitusest, sest nii ei oleks prohvetil ka midagi jagada, kuid järgnev on andestamatu. Ilma Eliisale ütlemata järgneb Geehasi Naamanile ja libeda jutuga õnnestub tal saada kindralilt mõned kallid esemed, mille ta siis Eliisa eest peidab.
Geehasi ei olnud esimene ega jää viimaseks, kes üritab kavalalt lõigata isiklikku kasu, kui võimalus näib avanevat. Mitte kõiki, kes on seda teinud, ei ole sama karmilt karistatud kui Geehasit. Kuid sellised kavalad nükked, milles oli süüdi Geehasi, toovad alati häda. Ainus ohutu tee on ausus. See kehtib tänapäeval sama tõsiselt nagu minevikus.
Minu palve
Issand, aita, et ma kunagi ei annaks järele kiusatusele omandada mingitki kasu ebaausal moel!
In English