1. Moosese 3:24
Külastagem taas Taj Mahali – üht vähestest turismi sihtkohtadest sel planeedil, mis ületab ootused. Tead ju küll, kuidas see käib: enamasti liialdatakse reisibrošüüride fotodega, et objekt oleks atraktiivsem ning siis, kui seda lõpuks oma silmaga näed, on tulemuseks pettumust valmistav kogemus. Aga Taj Mahaliga ei ole nii.
Šahh Jahan ehitas selle pärast oma lemmiknaise surma 17. sajandil. Ajaloost on teada, et alguses oli ta nii hullunud, et kaalus enesetappu, kuid sõpradel õnnestus ta ümber veenda ja selle asemel hoopis naisele monumenti ehitama panna. Ehitis on suurejooneline ning samaväärne on ka hoone ees asuv aed. Kui vaatad Taj Mahali Google kaardilt, näed, et aia keskel on „eluallikas“, millest voolavad aia nurkadesse neli veekanalit. See on tuntud kui „müüriga aed“, algkeeles on selle jaoks sõna pairidaeza, millest pärineb meie sõna paradiis.
Kogu kompleksi, on rabav: aia kõrval on armastatud pruut, kes on langenud surma ohvriks. Mõistagi jääb lootus, et ühel päeval lubatakse ta taas aeda. See on elav pilt 1. Moosese raamatu 3. peatüki Jumala rahvast, kes on surmale määratult väljaspool Aeda.
Kuid lootus ei ole kadunud. Eedeni väravates on kaks võimast olendit – keerubid ning nende vahel on tulelõõm. Algkeeles kirjeldatakse seda hiilgust „mõõga välgatusena“, mitte füüsilise mõõgana. Ja kui on öeldud, et Jumal „pani“ sinna keerubi, on kasutatud sõna, mille tüvest tuleb sõna shekinah − Jumala enda ligiolek.
Sarnaselt Moosese ehitatud kogudusetelgile, oli see Jumala trooni kuju ja võimas meeldetuletus sellest, et Jumal ei andnud ilmaasjata lootust. „Mul on plaan,“ meenutab Ta Aadamale ja Eevale, „et ühel päeval saate tänu naise Seemnele tagasi aeda.“
In English