Tõeline tarkus on aare, mis on sama kestev kui igavik. Paljud maailma niinimetatud targad inimesed on targad ainult iseenda arvates. Ilmaliku tarkuse varaga rahul olles ei astu nad eales Jumala aeda, et tuttavaks saada Tema pühas Sõnas sisalduvate teadmiste aaretega. Iseennast targaks pidades on nad teadmatuses tarkuse suhtes, mille peavad omandama kõik, kes igavese elu saavad. Nad põlgavad Jumala Raamatut, mis annaks neile tõelise tarkuse, kui nad seda uuriksid ja sellele kuuletuksid.
Piibel on nende jaoks läbitungimatu mõistatus. Vana ja Uue Testamendi olulised, sügavad tõed on nende jaoks selgusetud, sest vaimulikke asju ei ole vaimulikult mõistetud. Nad peavad õppima, et Issanda kartus on tarkuse algus ja ilma selle tarkuseta on nende teadmistel vaid väike väärtus.
Need, kes taotlevad haridust teadustes, kuid ei ole omandanud õppetundi, et Jumala kartus on tarkuse algus, tegutsevad abitult ja lootusetult ning kahtlevad kõige reaalsuses. Nad võivad omandada hariduse teadustes, aga kui nad ei omanda teadmisi Piiblist ja Jumala tundmist, ei ole neil tõelist tarkust. Õppimata inimestel, kes tunnevad Jumalat ja Jeesust Kristust, on rohkem kestvat tarkust kui neil kõige haritumatel, kes põlgavad Jumala õpetust. − „The Seventh-day Adventist Bible Commentary“, „Ellen G. White Comments“, 3. kd, lk 1156.
Tõeline tarkus on ilmalikult targa inimese arusaamisest lõpmatult kõrgem. Varjatud tarkus, mis on hinges elav Kristus, au lootus, on sama kõrge kui taevas. Jumalakartuse sügavad põhimõtted on ülevad ja igavesed. Üksnes kristlik kogemus aitab meil seda mõista ja omandada teadmiste aardeid, mis on varjul Jumala nõuannetes, kuid on nüüd avalikuks tehtud kõigile, kel on elav ühendus Kristusega. − The Review and Herald, 18. juuli 1899.
In English