Üks maailma lihtsamaid asju on midagi peapeale pöörata. See kehtib eriti hästi viienda õndsakskiitmise suhtes. Paljud mõistavad seda nii: „Kui mina olen halastav ja andestav teiste vastu, siis on ka Jumal halastav ja andestav minu vastu.“ Lühidalt öeldes, kui mina olen armuline teiste vastu, siis – ja mitte varem – on Jumal mulle armuline.
Selline lähenemisviis on vastuolus terve Pühakirjaga. See ei suuda arvestada, kui eksinud ma tegelikult olen, kui lootusetu ma olen. See ei võta arvesse patuprobleemi sügavust.
Piibel annab meile pildi Jumalast, kes oma halastuse pärast võtab alati initsiatiivi, sirutab käe ja aitab kadunuid nende eksinud olekus – isegi enne, kui nad teavad, et nad on eksinud.
Nõnda on Jumal see, kes otsib pärast pattulangemist Aadamat ja Eevat nende alastuses. Jumal on see, kes astub esimese sammu kadunud lamba ja kadunud drahmiraha ülesleidmiseks (Lk 15. ptk). Isa on see, kes astub õue, et rääkida oma pillajast poja lootusetult kadunud vanema vennaga (sama ptk).
Jumal armastas seda maailma nii väga, et võttis initsiatiivi ja andis oma ainsa Poja, kes tuli „otsima ja päästma“ surmamõistetuid.
Ellen White on sõnastanud selle kaunilt: „Jumal ise on kogu halastuse läte. Tema nimi on „halastaja ja armuline“ (2Ms 34:6). Ta ei kohtle meid nii, nagu me väärime. Ta ei küsi, kas me oleme Tema armastuse väärilised, vaid valab meie peale välja oma armastuse rikkused, et meid vääriliseks teha „ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 22).
Seega ei ole ma armuline sellepärast, et ma tahan saada päästetud. Ei, kristlasena olen ma armuline, sest ma olen juba päästetud. Kogu armu Jumal on mind päästnud patu ja surma püünisest.
Ja tulemus? Mul on siiras igatsus olla oma igapäevaelus armuline, sest ma soovin Jumala kingitust edasi anda.
In English