Seda on nimetatud „pisaraks aja palgel“. Šahh Jahan ehitas Taj Mahali, ühe kõige kergemini äratuntava arhitektuurilise maailmaime, 17. sajandil pärast seda, kui tema lemmiknaine suri sünnitusel. Tegelikult ehitas ta rabava monumendi oma laastavale südamevalule.
Nii muljet avaldav kui kupliga hauakamber ka pole, asub selle juures veel üks imeasi: nelinurkne aed, mis põhineb väga vanal, pärslastelt laenatud kavandil, kes omakorda laenasid selle iidsetelt Mesopotaamia tsivilisatsioonidelt. Keskel on purskkaev ja purskkaevust väljuvad kompassi nelja suunda neli veekanalit. Ülevalt vaadatuna ei ole aia kavand juhuslik: see kujutab Eedeni aeda, mis oli „paradiisiaed“, kus eluallikas oli keskel ja sellest voolas välja neli jõge.
Armastatud naise hauakamber on täpselt aia vastas. See kujutab inimkonda seismas Eedeni väravatest väljaspool, Kristuse pruuti, kes oli patu palgaks surma mõistetud. See kujutab peigmehe sügavat leina, kuid mitte ilma lootuseta. Sa märkad, et Jumal ei pannud keerubit Eedeni väravasse, et „tõkestada“ tee elupuu juurde, vaid et seda „valvata“.
Tee tagasi Eedenisse on praegu suletud, kuid tänu Kristuse ristile saab saa kord jälle avatud. Sina ja mina oleme armastatud pruut, naine, kelle peapetis ära röövis. Kuid leinav Jumal ei ole meid hauas hüljanud. Ta hoiab meid Eedeni kõrval ning teab, et meie kaotus pöördub täiesti vastupidiseks, kui Jumala Tall nõuab endale kuningriigi, mille Ta oma verega ostis.